Lootus, ärevus, hirm

Ligi kuu on möödas parlamendivalimistest ja Gruusia on endiselt pinges. Rõõmsa ja rahuliku pealispinna all hõõguvad tulised söed, inimesed on endiselt kartlikud ja hirmul, kuigi lootusrikkad.

25.oktoobril nimetati ametisse uus peaminister, Gruusia Unistuse koalitsiooni liider, miljardär Bidzina Ivanishvili.

B. Ivanishvili ja patriarh Ilia II

Kokku nimetati ametisse 21 ministrit, kuid peale plaanitud reforme läheb ministeeriumite hulk väiksemaks. Kaovad Tööhõiveministeerium ning Infrastruktuuri ja Regionaalarengu ministeerium. Sisuliselt võtavad nende tööd üle majandusministeerium ja peaminister.

Kõige vanem minister on 61-aastane Guram Odisharia, kultuuriminister; kõige noorem on 30-aastane Irakli Garibashvili, siseminister. Üks kuulsamaid uue valitsuse liikmeid on teine asepeaminister, 34-aastane endine AC Milani ja Kiev Dinamo jalgpallur Kakha Kaladze.

Uues valitsuses on kolm naisministrit: justiitsminister Tea Tsulukiani, välisminister Maia Panjikidze ja keskkonnakaitse minister Khatuna Gogoladze.

Uue valitsuse programm näeb ette suuri muudatusi, sealhulgas põhiseaduse muutmist ning korrakaitse süsteemi muutusi. Põhiseaduse muutmise vajadust nähakse valitsemiskorra mutmises. Senini on Gruusia olnud tugevalt oma presidendile alluv, kogu võim ühes koos. Nüüd antakse suurem võim parlamendile.

Politseisüsteem tahetakse muuta iseseisvaks, mittepoliitiliseks, et see ei täidaks mõne poliitilise erakonna huve.

Kui president Mikheil Saakashvili 2003. aastal Rooside Revolutsiooniga võimu haaras, tegi ta esimese asjana sellest tänavakakluste, püstol-vööl-meeste, korrumpeerunud miilitsa ja ohtlike tänavatega riigist uue turvalise riigi, kus inimesed võivad politseid usaldada ja kõik kriminaalid saavad kiiresti pikaajalise karistuse. Tänu sellele edukale muudatusele sai Ameerika-meelne valitsus keskenduda turismimajanduse arendamisele, tegi Gruusiasse reisimise enamustele riikidele viisavabaks ning varustas külalised ingliskeelse infoga.

Edukalt kasvanud turismimajandusele võib aga hoobi anda oht, et lähiaastatel on oodata kuritegevuse kasvu, kuna 10 aastat tagasi suurtes hulkades trellide taha pandud inimesi hakkab vabaks saama ja kahjuks näitab statistika, et kurjategijad pöörduvad sageli tagasi oma eelmise karjääri juurde.

Inimeste põhiline hirm ja ettevaatus uue valitsuse suhtes on selle liigne venemeelsus. Peaminister Ivanishvili on ju Putini hea sõber, ja kõige suuremate hirmude järgi võib Gruusia end varsti jälle Vene riigi alluvuses näha.

Värske välisminister Maia Panjikidze ütles, et ei taasta Venemaaga diplomaatilisi suhteid seni kuni Venemaal on saatkonnad Suhhumis (Abhaasias) ja Tskhinvalis (Lõuna-Osseetias), öeldes, et kuna Venemaa on okupeerinud 20% Gruusia pindalast, siis pole Gruusial põhjust Venemaaga diplomaatilisi suhteid taastada.

Inimesed tänaval aga arvavad, et selline lubadus on puhas propaganda, et masside silmis hea esmamulje välja teenida ning edasi võib uus valitsus oma esialgsed lubadused unustada.

Samas just Venemaa-suunalist diplomaatiliste- ja majandussuhete taastamist ootavad inimesed uuelt valitsuselt ja peaminister Bidzina Ivanishvililt. Kui Venemaa suunal majandussuhted parandada, liiklemiseks teed korda teha ja Gruusia kaupade eksport Venemaa suunal uuesti avada, saaksid sellest kasu mõlemad riigid, kuid eriti just Gruusia.

Endine välisminister avaldas heameelt, et välispoliitika suunal prioriteedid samaks jäävad – Euroopa Liit, NATO, suhted naabritega. Üks oluline küsimus on siiski veel ees – kas Gruusia koondis osaleb Sotši olümpiamängudel 2014 või mitte.

Mitmed varasema valitsuse liikmed on koos peredega Gruusiast lahkunud ja uus valitsus plaanib väidetavalt neid taga otsima hakata, kuna neid kahtlustatakse suuremahulises korruptsioonis. Keegi ei saanudki õieti aru, kust tulid rahad suurteks ehitusteks ning kuidas riigikassat kasutati. Statistikat oli lihtne muuta täpselt selliseks nagu vaja ning rahade kasutus oli tavakodaniku jaoks seletamatu.

Inimesed tänaval püüavad hoiduda poliitikast vestlemast, kuid siiski on neid, kes räägivad lahkumisest, kuna kardavad, et uues riigis elu allapoole hakkab minema ja varsti üldse piirid sulguvad. Teised seevastu just kõvemini tööd teevad ning tulevikku investeerivad, parema, turvalisema, edukama elu lootuses.

Euroopa moodi demokraatia ei jõua Gruusiasse niipea, kuna Kaukaasia mägilastele sobib paremini kõva käega juhile alluda, kuid siiski hakkab järjest levima mõtteviis, et võim ei ole mitte ainult valitsuse käes, vaid iga kodaniku enda kujundada ja kaasa rääkida.

Esimeste rahulike valimistega hakkama saanud grusiinid on ära teeninud turvalise ja kindla arengu ka järgmise valitsuse ajal. Gruusia sõberriikide turistid, ärimehed ja diplomaadid saavad seda oma senise poolehoiu jätkamisega vaid kindlustada ja Gruusia arengut toetada.

Ararat (5160 m)

Kui üks lõbus seltskond kavatseb tõusta kõrgele mäetippu, siis ei takista seda ükski külma- ega kõrgusekartus.

Mäevallutust alustasime väikese tutvusega kohalikku ajalukku ja kultuurilukku.

Ani linna varemed

Araratist veidi põhjapool asub Ani – Armeenia keskaegne pealinn kuni aastani 1915, mil armeenlastele seal 1:0 tehti, piir teisele poole nihutati ja suurest linnast jäid alles ainult linnavaremed. Varem elasid seal sõbralikult koos türklased, armeenlased, kurdid jt, linnas olid nii mošee kui mitmed armeenia kirikud. Praegu jookseb piir täpselt teisel pool linna, mööda jõekanjonit ja Armeenia ning Türgi vahel ei ole mitte mingisugust liikumisvõimalust. Ani ümber elavatele maainimestele anti luba sealt omale ehitusmaterjali võtta ja nii tassiti Ani linna majad kivihaaval laiali, vaid kirikud ja mošee on veel alles, kuna neid ei suutnud inimkäsi lõhkuda.

Ani ümber asuvad madalate kandiliste majadega külad, majad väljastpoolt soojustatud sõnnikubrikettidega, katuseks murumätas. Külade ümber mängivad poisid hobuste, lehmade ja lammastega ning vanatädid karjatavad hanesid.

Kogu Türgi idaosa on lage ja ilma metsadeta, loodus on kuiv ja kollane. Alles 100 a tagasi olid neid maid katnud suured metsad, kuid inimtegevuse tagajärjel said metsad otsa, uut metsa asemele ei istutatud ja nüüd on roheluse asemel kõrb.

Suure osa Türgi idaosast moodustab mõtteline Kurdistani ala. Kurde on kokku 50 miljonit inimest, nad elavad Iraanis, Iraagis, Süürias ja Türgis. Türgis on neid 25 miljonit, ehk tervelt kolmandik Türgi kogurahvastikust.

Kurdid räägivad kurdi keelt, laulavad oma nostalgilisi ja kurblik-isamaalisi kurdi laule ja tantsivad kurdi rahvatantsu. Paljud neist elavad nomaadlikku eluviisi, karjatavad oma lehma-lamba-kitsekarju ja hobuseid, teenivad raha mägipiirkondades. Linnades kõva häälega kurdi keelt ei räägi, sest see võib neid arrestimajja viia, kuid mägedes on kurdikeelsed laulud ja tervitused populaarsed. Endiselt loodavad autonoomsust saavutada, kuid Türgi pole sellest väga huvitatud. Iraani-Iraagi-Türgi piiriäärsetes piirkondades on pidevalt madinad kurdi mässuliste ja Türgi sõjaväe vahel.

Kurdi tantsu ja muusikat:

9.09 Matka algus

Dogubeyaziti linnast, meie hotelli katuseterrassi hommikusöögilauast paistab Ararati mägi kenasti kätte. Vahe on umbes 15 km. Kuna Kazbegist on kogemus käes, siis nüüd juba peaaegu usun, et 4 päeva pärast seal üleval tipus oleme. Kuigi hirmus kõrgel ja kaugel paistab ta olevat küll.

Dogubeyazit oma 120 tuhande elanikuga (neist ~80% kurdid) asub 1600 m kõrgusel. Sealt sõitsime autodega Ararati mäe jalamile, 2200 m kõrgusel asuvasse külla, kus kohalike laste käest kommi eest sõprust ostsime.

5 tundi matkamist läbi nomaadide külade ja külaasemete, koos lehmade, lammaste ja eeslitega, vahepeal prügihunnikute juures ohhetades ja ahhetades ja minestades. Algul pidasin plaani,et Araratilt tagasi laskudes võtan prügi kaasa ja viin alla külla prügikasti. Kolmanda suurema prügihunniku juures rauges mu entusiasm ja loobusin ilusast mõttest, sest peaksin selle kõige allaviimiseks umbes 10 hobust rentima. Meie mäegiid Suat rahustas mind mõttega, et hooaja lõpus teevad matkafirmad ühiskoristuse ja viivad kõik enne talve alla.

See 5 tundi läks nagu lennates ning esimesse laagrisse, 3300 m peale baaslaagrisse jõudes ootasid meid juba püstipandud telgid ja küpsiselaud sooja tee ja kohviga. Tõeline luksusreis – seljakott on hobuse seljas, toidu ja telgid veavad ka hobused kohale, teemoonaks anti kotike veepudeli, banaani ja präänikutega. Mis nii viga matkata. Mäletan, kuidas me ülbelt 4 aastat tagasi samasuguseid sakslasi vaatasime ja arvasime et küll meie oleme tugevad, et ise oma kraami mäkke tassime. Novot, seekord olime ise samasugused ja käisime mäe otsas ära nii et ei võtnud vist ühtegi kilo alla.

Ahmed keedab teed

Peale pikka küpsise- ja kohvilauas istumist anti teada, et oleks nüüd vaja korra söögitelk tühjaks teha, kuna hakatakse õhtusööki serveerima. Olin jälle üllatunud, sest arvasin, et ega me midagi korralikku siin mäe otsas süüa ei ootagi. Selgus, et meid kavatsetakse ikka vajalikke toitaineid piisavas koguses täis tuupida, et meil mäe otsas paha ei hakkaks. Õhtusöögiks siis maitsev seenesupp ja ja praekanakints kartulite ja makaronidega. Ja jälle tee ja kohvi, mida Metin ja Ahmed meile väsimatult juurde keetsid ja ette kandsid.

Õhtu jätkus söögitelgis lauludega väga pikalt, kogu süldirepertuaar sai läbi lauldud ja soojasaamise mõttes mõned laulud koos liikumisega. Sinna vahele veidi ka kurdi- ja türgi laule, kuna meie mäegiid Suat on Lääne-Türgist Izmirist pärit türklane ja teine giid Mustafa Araratilt pärit kurd, kes sündis nomaadi peres, kui ta vanemad karjaga mägedes olid, umbes 3300 m kõrgusel. Mustafa ja teised kurdid saavad mäel olles vabalt oma laule laulda ja kurdi keeles rääkida. Kuid Suat tunneb ennast siin ikka veel veidi välismaalasena, kuigi on juba 7 aastat Ararati giidina töötanud ja räägib juba natuke kurdi keelt ka.

Öösel telgis oli üsna külm, varbad külmetasid isegi villase soki sees. Äike ja rahe käisid meist üle, kuid poole öö pealt läks taevas selgeks, tähistaevas valgustas meie laagrit ja Kuu tõusis Ararati tagant.

10.09 Aklimat

Teises laagris läks kohe laul lahti

Aklimatiseerumise mõttes matkasime 3 tundi ülespoole, oma teise laagrisse, 4200 m peale ja puhkasime seal pool tundi. Kuna sinna sattus samal ajal veel 4 eesti meest (koos kitarriga ja tulid just Elbruselt), siis lõime seal jälle laulu lahti. Seal 4200 m peal oli juba üsna külm, peale puhkepausi ja kolme laulu tulime alla tagasi oma esimesse laagrisse ja hakkasime juba tipujuttu rääkima ja külma vastu võitlemise nippe jagama. Nüüd oli kõigil seal 3300 m peal juba hea olla, ka neil, kel eelmisel päeval see veidi hõreda õhuga tundus ja pea valutama kippus. Mikul ja Anjal andis 4200 peal kõrgus tunda ja pea lõi tuld. Kuid peale puhkust baaslaagris ja paari peavalutabletti oli jälle elu ilus.

Kurdi pillimehed ja tantsulõvid

Eriti uhkeks läks elu siis, kui meile õhtusöögiks talleliha hakati valmistama. Kuna meie eelmise õhtu eesti laulud olid mägilastel südamesse läinud, siis lasti alt külast kohale tuua kaks talle koos lõkkepuudega. Pärast paaritunnist kokkamist ja õhtusööki lükati lauad ja toolid telginurka, Ararati tipust tagasi jõudnud pillimees haaras saz-i  (kurdi kitarre) ja läks kurdi muusika ja tants lahti. Ühel hetkel oli telgiukse vahel veel umbes 10 meest, kes muusika peale teistest laagritest kohale tulid ja varsti olime kogu kambaga õues tantsimas. Varsti ajas vihm meid telki tagasi ja jätkasime tubasemate lauludega.

Hinge hakkas pugema hirm, et üleval võib ikka väga külm olla.

11.09 Tõus teise laagrisse.

Hommikul telgid kokku ja matk teise laagrisse. Suurem kraam jälle hobuse seljas ja endal kaasas vaid veepudel, präänik ja vihmamantel. Teine laager asub 4200 m peal, teekond kestis u 3 tundi ja tundus palju kergem kui eelmisel päeval. Meie ees kõnnib teenäitajana ja tempo hoidjana Suat, tagumist otsa jälgib ja pideva lauluga motiveerib Metin, 24-aastane kohalik mäegiid, kes jookseb mööda mägesid üles ja alla nagu mägikits, hüüdes meile hara-hara (tule-tule). Meist lippab kergel sammul mööda meie kokk Ahmed, Mustafa õepoeg, kes meile iga päev maitsvaid õhtu- ja hommikusööke valmistab ja teevett keedab.

Teine laager, 4200 m

Teises laagris on juba üsna külm. Paneme telgid üles ja jagame laiali kassid. Kuigi neid lõpuks vaja ei läinudki. Õnneks. Õhtusöögile minnes panen sooja pesu selga ja lumelauariided peale. Telgis magame juba kolmekesi, et rohkem sooja hoida. Peale õhtusööki on meie söögitelk jälle laulu täis. Paksu lund hakkas sadama ja laulsime talvest, kevadest, suvest ja sügisest, et järgmiseks päevaks hea ilm manada. Ütlesime mureliku näoga Suadile, et tipupäeval on meil -5 kraadi, tuulevaikne ja selge taevas. Ja täpselt nii oligi, sest meie laule võeti kuulda. Kell 8 õhtul tegime viimase unelaulu ja läksime telki, sest kogu muu laager juba magas.

12.09 Tipupäev

Äratus kell 1:30. Taevas säravad tähed ja all orus Dogubeyaziti linn. Nii selget taevast alt ja ülevalt korraga pole ammu näinud. Ararat ongi sellepoolest huvitav mägi, et ümbruskauset maastikku ei varjuta teised mäed, vaid ta kõrgub üksinda keset lauskmaad ja tipust on näha alumised linnad.

Nagu plaanitud, oligi maailma kõige ilusam ilm meie tipupäeva puhul. Ja kuna eelmisel õhtul oli paksu lund sadanud, siis oli lootust, et meie teekond on kergem ja liustikul pole libisemise ohtu.

Hommikusöögiks sai, juust, šokolaadikreem ja tee. Joogipudelitesse ka soe tee. Kõik riided, mis mul kotis, läksid korraga selga ja seljakott kasside ja mõnede präänikutega kaasa. Otsmikulambid põlema ja start kell 2:45.

Mul oli õhukese vihma- ja tuulekindla jope all 6 kihti: 2 õhukest jooksusärki, 2 meriinovillast suusapesusärki, 2 fliisi. Kaela kaitseks buff ja peas soe müts. Korralikud päikeseprillid on ka eluolulised, sest ilma nendeta võid mäe otsas pimedaks jääda. Jalas paksud sukapüksid, õhukesed retuusid ja lumelauapüksid. Varba otsas imehead Devoldi meriinovillased sokid, mis on küll õhukesed, aga supersoojad. Isegi minu väga külmakartlikud jalad jäid seal pakases soojaks. Ning kui tipust tagasi tulles ma oma märjad sokid sooja kivi peale päikese kätte kuivama laotasin, kuivasid nad poole tunniga ilusti ära.

Saapad on mul juba 5 aastat ja hästi sisse kantud matkasaapad. Kuid külmas ja lumes pole siiski head, sest lähevad märjaks ja siis hakkab varvastel külm. Seekord aitasid head uued sokid mu varbaid soojas hoida, kuigi saapad lõpuks seest märjaks läksid.

Ainult kätel oli terve tee kuni tipuni väga külm, sest kaks paari sooje töökindaid ei andnud ikkagi piisavalt sooja, kui matkakepp käes on. Kordamööda käis matkakepp ühest käest teise, et teist kätt samal ajal kinda sees rusikas hoides soojendada. Tamrexi soojad valge naha ja sooja voodriga töökindad on küll head, aga mingi labakinnas oleks võinud veel nende peal olla. Suat oli eelmisel õhtul hoiatanud külma- ja kõrguseohtude eest ja ütles, et kui sõrmedel jube külm hakkab, siis tuleb tagasi pöörduda, muidu on oht sõrmedest ilma jääda. Ilmselt nii külm mul ikka veel ei olnud, sest sain ikka edasi minna.

Kaks esimest tundi kõndisime pimedas ja üsna hea tempoga kõige järsemat juppi kiiresti ülespoole. Kõigil lambid peas nagu pöialpoisid rivis, vahepeal kostus kuskilt lauluüminat, vahepeal naeru ja nalja.

Peale esimest joogi- ja ampsupeatust hakkas idapool taevas helendama ja edasi läks iga pilguga taevakaar heledamaks. Kui päris valgeks läks, jäid meist maha ning pöördusid tagasi laagrisse kehva enesetundega Tarvo ja Andrus, kuna mägi oli tegelikult ikkagi karm ja külm ning tervisega ei maksa riskida. Anjal soovitas Suat juba hommikul teise laagrisse jääda. Kõige pettunum oli aga meie giid Suat ise, kes vaevles vererõhuprobleemide käes, sealt edasi tuli külm kallale ja jaks sai otsa, käed-jalad läksid külmaks ja suur nõrkus tuli peale. Esialgu jäi ta meist rivi lõppu ja hiljem päris maha, et meid tagasiteel järgi oodata ja siis meiega koos alla laagrisse tagasi tuli ning pärast mitu tundi telgis pikali oli, kuni teised mäegiidid tema ümber jooksid ja askeldasid. Noor Metin võttis grupijuhtimise üksi enda peale, ikka lauluga ja laksutades nagu karjatades hobuseid.

Anni, Ain ja Rain kõndisid kõige ees, püüdsid kinni eespool oleva venelaste grupi ja tervitasid meid kõiki juba tipus. Iga 100 m järel oli raja kõrval toigas püsti, et kõrgust märkida. Peale 5000 m läks väga laugeks, platoo oli paksu lumega ja rada läks madalama tipu poolt kõrgema tipu poole. Sealt edasi oli kõndimistempo juba üks samm ja kaks hingamist. Tagant jõudis mulle järele Reet, kes kirudes must mööda kihutas: Mirjam, miks kuradi pärast me seda jälle teeme, see on nii vastikult raske, kes see kurat julges öelda, et Ararat kerge mägi on. Aga koos oli edasi kergem minna. Justkui oleks üksteiselt pool koormust vähemaks võtnud. Koos ühtlast tempot hoides tuli tipp kiiresti lähemale.

Lähenesime tipule lääne suunalt, st päike jäi meist kogu aeg teisele poole tippu ja koiduvalguses alumistele pilvedele Ararati mäe kolmnurkse varju moodustas. Pilvede vahelt piilusid välja ka Väike-Ararat ja üks vulkaanikraater.

Ei olnud kerge see tiputõus. Kuradi raske oli. Kuid kordagi ei tulnud seda mõtet, et rohkem ei taha ja läheks tagasi. Viimasel tiputõusul hakkas päike otse üle tipu täpselt silma paistma ja siis läks soojaks. Lõpuks ometi. Üks päiksekiir otsaesisel andis tervele kehale soojasüsti. Liustiku peale oli öösel paks lumi sadanud ja seal oli hea kõndida, kasse polnud vaja kasutada. Ainult viimased 10 meetrit oli jäine ja seal pidi jalale hea astumiskoha leidma, et mitte libiseda. Ma arvan et ma käisin seda viimast 10 meetrit ikka päris mitu minutit.

Tipus võtsid meist kallistuste ja päiksega vastu Anni, Ain ja Rain. Kell oli umbes 8 hommikul. Ning varsti olid juba kõik tipus, tegime palju pilte, laulsime, tantsisime, sõime oma präänikuid ja asusime tagasiteele.

Meie grupp Ararati tipus, 5160 m

Enamusel oli selleks ajaks kerge uhhuu-tunne või peavalu kohale jõudnud. Ja ega sellega polegi muud ette võtte kui paar lonksu vett juua ja tagasi alla minna. Läksime allapoole vaikselt rivis ja Metin hoidis üksi kogu gruppi koos, ootas puhkepausides tagumist otsa järgi. Kuni allpool juba igaüks ise omas tempos tuli ja mina kõige viimaseid ja teelt üleskorjatud giidi lõbustasin. Tegime siis veelgi rohkem peatusi, et pilte teha, lobiseda ja šokolaadi süüa. Suat lubas oma ameti maha panna ja rääkis, et see on tema viimane Ararat, kuid ma loodan, et ta mägedega ikka päris lõpparvet veel ei tee, sest selline asi võib igaühega juhtuda, ka kõige kõvemate mäehuntidega. Loomulikult on pettumus hinges, kui ootamatult selline tagasilöök tuleb, kuid meie jaoks oli ta ikkagi väga hea giid ja tema tarkuste ja juhendamise järgi minnes on see matk ilusti tehtav. Ilma temata oleks see mägi hoopis muu olnud.

Ahmed ja Metin

Laagrisse jõudsime u kell 12. Jõime teed, tukkusime paar tundi oma telkides ja kuivatasime päikese käes riideid ja saapaid. Peale und tulid kõik oma telkidest välja nagu zombid ja Ahmed pakkus mulle söögitelgi kõrval imemaitsvat munarooga. Suat hakkas ka uuesti ellu ärkama, pakkisime oma telgid ja muu kola kokku ja laskusime tagasi 1. laagrisse. See teekond tundus selleks hetkeks juba nagu jalutuskäik aasal. Alla 3300 m peale jõudes olime nagu kodus, kõik peavalud olid kadunud, kõigil oli hea olla, allikast saime jälle vett ja tualett tundus nagu luksus. Ainult väsimus oli nii suur, et õhtusöök sisse ja magama. Isegi lauluks ei olnud jaksu. Olime kõndinud 4 km tippu, 4 km tagasi ja 3,5 km esimesse laagrisse. Ehk u 5 tundi tippu, 3 tundi tagasi ja 2 h esimesse laagrisse.

Mida ma sellest matkast õppisin? Oh ja Ah saavad omavahel juba päris hästi läbi. Kui Oh-il on külm, siis on Ahil alati mõni kaval nõuanne või vahva laul varuks, mis sooja annab. Laulmine teeb taevataadi tuju heaks ja ilma ilusaks, lisaks annab ka matkajale endale sooja, sest paneb vere paremini käima. Mõni šokolaad või präänik võiks alati kaasas olla, see annab palju jõudu juurde ja tõstab tuju. Ja oi kui palju ma õppisin kurdide, Kurdistani ja Armeenia-Türgi piirialade kohta.

Ma arvan, et mul oli väga hästi pakitud kott. Kuid järgmine kord võtan lisaks praegusele varustusele kaasa:

Munarest-magamismati

Labakindad

Termokile (telgis magades annab palju sooja juurde ja kui varvastel külm, saab saapa sisse ka panna)

Suurema mõõduga tuulejope ja suusapüksid, et sinna alla veel rohkem fliise mahuks

Seelik – sest pärast matka tahad ennast jälle naisena tunda.

Mihkel, Mustafa ja Uku

Meie reisipildid

Perekond Vandersellid Gruusias

Enne valimiskarusselli, septembri alguses, käisid mu ema ja isa Gruusias. Meie ühise reisi tunnuslauluks sai Vandersellide laul.

Kolm Vanderselli vallatut ei karda kingi tallata, oh sa pime, pime, maailm on imeline.

Kui elad oma õue all, ei tea mis sünnib kaugemal, oh sa pime, pime, maailm on imeline...

Kõigepealt leidsime aega avastada, et Tbilisi on nelja suvekuuga nii palju muutunud, mõned tänavad üles kaevatud, teised juba korda tehtud, mõned majad lammutatud ja teised asemele ehitatud. Kännuseenekujulist kohtumaja polnud kevadel veel olemaski, kui ema-isa tulid, keevitati selle viimaseid juppe veel 24-tunniste vahetustega ja septembri lõpuks oli maja juba täiesti valmis. Samuti on valmis saanud köisraudtee, millega mugavalt üles Narikala kindluse juurde saab. Sellega seoses on Narikala ja Ema Gruusia ümbrus enneolematult populaarseks saanud. Enne käisime seal vaid meie oma külalistega jalutamas, piknikku pidamas ja päikeseloojanguaegset Tbilisit nautimas, nüüd tuleb õhtuhämaruses kogu linnarahvas üles Narikala kindluse juurde. Ega jah üks normaalne tbilisilane ikka jala ülesmäge ilma asjata ronima ei lähe.

Teiseks olin uhke ja õnnelik, et sain oma kõige olulisemaid grusiine oma vanematele tutvustada – Nino, Shota, minu Sighnaghi perekond ja minu lapsed.

Kogu pere sai kokku, kui Sighnaghis mu gruusia-vanemad ja mu oma vanemad ühise laua taga istusid ja maailma asju arutasid, sinna juurde Manana kokakunsti ja Dato muusikat nautides.

Mu vanemad said kogeda päris Minu Gruusiat, just sellisena nagu mina teda olen näinud ja kogenud. Isegi häälega reisimine tuli ootamatult ja plaanivabalt meie programmi, kui Svaneetias liustiku poole kõmpides mööduva Kamazi kasti hääletasime ja tagasiteel Krazi kabiinis istusime.

Jõudsime ka kaugesse mägedetagusesse Ushguli külla, mis ilutseb enamuste Svaneetiat kujutavate maalide peal. Sealne turistikas atmosfäär meid sinna kauaks ei meelitanud ja läksime tagasi Mestiasse, kus lahke pererahvas meid oma linna ülemises servas olevas majas kostitas, koos Mestia linnavaateid ja Svaani köögi võlusid nautisime.

Õhtuhämaruses tulid mägikarjamaadelt pere lehmad tagasi koju, et lasta perenaisel enda eest hoolitseda. Naabrinaise lehmad on aga terveks suveks mägedesse saadetud, tal endal sinna lehmakarja juurde telk püstitatud, kus ta õhtuti ja hommikuti lüpstud piimast värske juustu kohapeal valmis teeb, ise sealsamas telgis ööbib ja hommikuti juustukerad alla külla toob, et seal need oma perele viia või teistele perenaistele müüa. Säilitamiseks mõeldud juust tehakse kõvem ja soolasem, kuid värskelt söömiseks mõeldud juust on hõrk ja mahe.

Svaneetiast on pärit paljud kuulsad alpinistid. Üks olulisemaid üleliidulise tähtsusega alpiniste Mikheil Hergiani oli pärit just Mestiast ja meie pererahva sugulane. Muidugi oli meil ilmtingimata soov vaadata Hergiani suguvõsa torni ja tutvuda Hergiani muuseumiga. Aga kuna muuseum oli suletud, siis asusime muuseumi peremehe otsingutele. Sinine žiguli viis mind Hergiani muuseumi võtit otsides küla teise otsa ja tõi tagasi koos muuseumitöötajaga, noore alpinistiga, kes meile lahkelt kogu muuseumit, Svaani traditsioone ja torne tutvustas. Hiljem jäi mulle see komme külge ja nüüd ei ole ükski suletud muuseum enam liiga suletud, vaid ikka leian võimaluse, kuidas muuseumiperemees üles otsida ja temalt ekskursioon saada.

Svaani keeles tere = xochanadaa; tänan = ivoshääri.

Kui kaks töökat eestlast Gruusias ringi rändavad, siis kõige sagedamini hakkab neil silma see, kui palju tööd oleks vaja ära teha. Logisev uks tuleks sirgeks ajada. Siin ja seal on põld kündmata, lehmad kraasimata, umbrohi kitkumata. Teed, mille augud lappimata ja teeääred turvamata. Rääkimata prügihunnikutest, mis kokku korjamata ja sorteerimata. Minu vanematel tuli iga päev umbes 10 äriideed või ettepanekut, kuidas kohalikud saaksid oma elujärge ja kohalikku eluolu parandada. Kuid ega kohalikel väga pole vaja niipalju rügada. Sest palju lihtsamini on ka ju võimalik hakkama saada.

Loomulikult Svaneetiast tagasiteel ei jõudnud me mitte otse Tbilissi, nagu plaanitud, vaid ikka Batumisse. Sest kõik mu Mestiast Tbilisisse teekonnad tulevad spontaanselt läbi Batumi. Nii saimegi oma reisi lõpuks nautida paar päeva seda ilusat ja uhket mereäärset kaunitari. Milline kontrast – ühel päeval 2200m kõrgusel, tuhande-aastaste Ushguli kivitornide vahel ning järgmine päev mereääres, Batumi pilvelõhkujate vahel. Eelmise aasta üleskaevatud ja tolmusest Batumist on saanud nüüd ilus uhke puhkelinn, kus isegi need koledad uued klaas- ja peegeltornid ei suuda mõnusat puhkemeeleolu ja värsket mereõhku rikkuda. Mehed käivad maniküüris ja habemeajaja juures, naised kannavad lehvivaid kleite, inimesed sõidavad ringi jalgratastega ja jalgrattarent on lihtsalt kättesaadav. Tänaval kuuled pooleks vene ja gruusia keelt ning inimesed tunduvad olevat puhanud ja rõõmsad.

Gruusia külalislahkust on kõik siinsed külalised kogenud, külaline on kingitus jumalalt ja seda kingitust tuleb vääriliselt kostitada ning tema eest hoolitseda. Kuid külalislahkusel on ka piirid. Ühel hetkel ei jaksa isegi Giorgid enam naeratada ega külaliste ümber hoolitsedes askeldada. Turismindus on riiki toonud avarat maailmapilti, uusi ärivõimalusi ja raha, kuid inimeste silmist võib lugeda väsimust, paljud neist ei jaksa enam suhelda, hoiavad omaette, hakkavad käima ise teistes kohtades, kus turiste vähem. Siiski ei anna Giorgid alla, ikka lasevad oma naistel katta kõige rikkalikumad lauad ja kutsuvad lahkelt kõik külalised ligi, teevad tooste külalistele ja kutsuvad neid tagasi. Ja varsti tuleb talv, külalisi jääb vähemaks ning Giorgid hakkavad ootama kevadet koos uute külalistega...

Meie reisipildid

Gruusia parlamendivalimised 2012

Eile, 1. oktoobril olid Gruusias parlamendivalimised. Võitjana tuli valimistest välja uus erakond Gruusia Unistus, mille juhiks on Bidzina Ivanishvili, Venemaa ärimees, üks maailma rikkamaid mehi.

Valimispäev ja sellele eelnenud aeg oli väga pingeline, sest rahvas jagunes peaaegu pooleks kahe suurema partei vahel ning ei peljanud oma poolehoidu või vastumeelsust valjuhäälselt ja julgelt välja näidata. Senise presidendi 2 ametiaega saab järgmisel aastal mööda ja ta peab ruumi tegema uutele. Uue tulijana on väga populaarne Venemaa ärimees Bidzina Ivanishvili. Rahvas usaldas uut tulijat, kuna vanast valitsusest on juba väsinud ning uuest loodetakse pudrumägesid ja piimajõgesid.

Enne valimisi tundus, et rahvas on umbes pooleks kahe suurema partei vahel. Mis tähendab seda, et ükskõik kes võidab, pool rahvast peab leppima oma kaotusega ning uue vaitsuse juhtimise järgi elama. Loodan vaid seda, et rahvas pärast valimisi omavahel ega parlamendi vastu tüli ei kisu ja koos ühise tuleviku poole liiguks.

Tbilisi noored tundusid rohkem olevat Ivanishvili juhitud Gruusia Unistuse poolt, vanemad ja konservatiivsemad ning ka maapiirkondade inimesed rohkem Saakashvili ja Ühendatud Rahvusliku Liikumise poolt. Ilusates väikelinnades nagu näiteks Sighnaghi, Mestia ja Gudauri paistis silma presidendipartei toetamine. Arusaadav ju ka, sest nende elutingimused on viimase 10 aasta jooksul oluliselt paranenud, enne polnud vett, elektrit, gaasi ega midagi, nüüd elavad ilusat ja mugavat elu.

Samas teised kurdavad seda, et Saakashvili aeg on möödas ja et ta mõtleb ainult rikaste ja edukate peale ja et jagab rikkust valesti, vaestele jäävad ikka tühjad pihud. Samas ega need vaesed inimesed ise ka midagi oma tuleviku parandamiseks teha ei taha, ikka on parem tööotsimise asemel kodus istuda, õnne oodata ja valitsust kiruda.
Ivanishvili puhul kardetakse liigset venemeelsust. Kuid samas on loota, et tema oskus Kremliga hästi läbi saada viib ka Gruusia välispoliitika ja majanduse uuele tõusuteele.

Enne valimisi oli õhk elektrit täis ja rahva närvid pingul, rahva seas valitses üldine paranoia ja paljud usuvad, et valimistulemusi võltsitakse niikuinii. Et pastakas, mis kabiinis ootab, on kustutatav ja et sedeli peal muudetakse see ristike hiljem ära. Või et kõnesid kuulatakse pealt. Ja et kaamerad filmivad seda, mida sa kabiinis teed ja kui sa vale erakonna poolt hääletad, siis pärast võid oma tööst ilma jääda vmt. Mõni boss on oma alluvatele öelnud, keda tuleb valida ja need alluvad ei julge muidugi selle käsu vastu eksida, sest kardavad oma tööst ilma jääda. Telefonis ei julge mu sõbrad enam ammu ühegi poliitiku nime nimetada, sest kardavad, et kui valesti räägivad, võivad pärast pahandustesse sattuda. Inimesi on arreteeritud, opositsiooniliikmed kardavad valitsust ja vastupidi. Kõik kardavad.

Gruusias ei saa enam keegi aru, kust läheb tõe ja vale piir. Arvatakse, et tulemusi võltsitakse, et kõnesid kuulatakse pealt, et suured parteid ise provotseerivad ja võltsivad.

Khashuri kahes valimisjaoskonnas toimus peale valimispäeva lõppu mingi jama, kus maskides mehed olevat valimisjaoskonda tunginud, vaatlejad välja visanud ja hiljem olevat sealt uued tulemused välja antud. Valimiskomisjoni esimees tühistas nende kahe jaoskonna tulemused. Kuid siiski, miks peaks keegi sellist tsirkust korraldama, nagu keegi hakkaks hiljem selle tsirkuse valimistulemusi arvesse võtma.

Ka meedia suhtes ei tea inimesed, mida uskuda, mida mitte. Ainult Tbilisis saab kätte kõikide meediakanalite uudised. Maapiirkondades tulevad tasuta kanalitena telekasse ainult kaks Saakashvili kanalit. Kes tahab muid uudiseid ka vaadata, peab omale sat-tv panni katusele panema. Seega valimispäeva õhtul olid maainimesed seal külas, kus suurem valik kanaleid nähtav on. Ja igas kanalis on erinevad uudised.

Valimiste ööl, kaheksa tunni jooksul, mis jäi valimispunktide sulgemise ja tulemuste avalikustamise vahele, toimus juba ette pidutsemine ja oma võidu tähistamine. Peamiselt opositsiooniparteid pooldavad noored kogunesid linnaväljakutele, siniste lippudega autod sõitsid signaalitades mööda linna, noored autoakendest igas suunas välja rippumas ja huilgamas, Gruusiale tervitusi ja õnnitlusi hüüdmas. Tulemusi polnud veel kokku loetud, aga igaüks tähistas juba oma võitu.

Hommikuks said hääled loetud nii:

Gruusia Unistus ja Ivanishvili sai 54,89 % häältest

Ühendatud Rahvuslik Liikumine ja Saakashvili 42,42 % häältest
Kristlik-Demokraatlik Liikumine 2 %
Leiboristid 1,2%

Kõige populaarsem on Saakashvili oma välismaal elavate kaasmaalaste hulgas, 98% hääletas tema poolt. Gruusias sai ta kõige suurema hulga häältest Dmanisis (88,74%) ja Akhaltsikhes (83,37%).

Võitjapartei ehk Ivanishvili juhitud Gruusia Unistus oli kõige populaarsem Sachkheres (94,64%), Chiaturas (80%), Tbilisis (72%) ning ka Kazbegis (72%).

Ametlikud tulemused

Esimest korda Gruusia ajaloos vahetus võim rahulikult. Soovime, et Gruusia inimestel jätkuks kannatlikkust ja üksmeelt, et uue valitsuse ja uue suunaga koos edasi minna. Ning ka Eesti-Gruusia suhetes tuleb uus lehekülg pöörata, sest varem tugevalt Šaakašvili-meelne Eesti peab nüüd oma sõber-riigi uute juhtide ja uute suundadega arvestama ning sõprust selle riigiga värskendama.

Saakashvili tunnistab kaotust Gruusia Unistusele: civil.ge 

Lääne meedias: NBC news

Matka reportaaž

Kuna ükski plaan Gruusias ja veel vähem mägimatkal niikuinii täpselt täide ei lähe, siis matk ise kujunes hoopis selliseks: Matka kaart.

Kokku olime matkal põhimõtteliselt 7 päeva, millest 5 ööd magasime katuse all ja 2 ööd telgis. Peale seda matkasime ja puhkasime veel 4-5 päeva Shatilis ja Kazbegis.

Matka alguses oli meie kolme kohta korraldajaid ja muretsejaid piisavalt palju, et ühel hetkel andsin teistele Ah-idele juhtimise üle. Otsustasin, et antropoloogia võib mul ju hinges olla, aga sellel matkal kujuneb kõik iseenesest ja oma uurimisteemasse ei hakka ma liigselt süvenema. Nino tuli reisile puhkama, Keti tuli reisile loodust nautima ja pildistama ja Mirjam tuli reisile inimestega kohtuma. Igaühel omad huvid ja juba esimese päeva õhtuks tundime, et oleme kõik õigel teel.

Mu kaaslased pidasid Mariamoba paastu, 40 päeva enne Mariamoba püha ei söönud nad piiskagi liha-, piima-, munatooteid. Seega ka mina ei hakanud erilisi gurmee-elamusi otsima, vaid otsustasin kaasa paastuda või süüa seda mis juhtub. Matka viimasel päeval kohtus Nino mägedes ühe sõbraga, kes oli preestrilt loa saanud matka ajaks paast pooleli jätta, nii ka Nino otsustas korralikult sööma hakata, et oma jõuvarusid taastada.

18.08

Tbilisi-Shenako

Kõigepealt Tbilisist Kvemo Alvanisse, sealt jeebiga üle Abano kuru Tushetisse (autosõit ~4h, 150 gel). Abano kurul kohtusime Eesti jalgratturitega: Risto, Anne ja nende vaprad sõbrad, kes Tusheti teid ja mägesid jalgrattaga vallutama tulid.

Õhtuks jõudsime Shenakosse, kus meie autojuht Mamuka meid enda juurde õhtusöögile kutsus. Kui külaväljakule, kiriku kõrvale, jalgpalliplatsile oma telki üles panema hakkasime, tuli üks külamees ja teatas, et sellel väljakul koguneb õhtuti terve külarahvas ja kui me ei taha oma asemega keset pidu olla, siis tulgu me parem preestri majja, millele ta parasjagu teist korrust peale ehitab. Olimegi öö seal, uste ja akendeta värske puidulõhnaga toas, öösel tähed vastu säramas.

Ragoer xar – „kuidas läheb” tushi dialektis.

19.08

Shenako-Diklo

Meie teel saatsid meid õhtupalved ja hommikupalved. Ja kui me peale preestri majas ööbimist hommikul pühade puhul kirikusse läksime, siis otsis Nini tühjas kirikus kõnepuldi alt palveraamatu välja ja lugesid kordamööda mitmeid lehekülgi ette.

Oli peristsvaleba püha ja iga korralik õigeusklik käib kirikus. Tusheti inimesed käivad aga metsas ja teevad tuha, puusöe või metsamarjadega endale risti otsaette. Nii ka meie.

Shenakost Diklosse oli 6 km, millest u 1 kmkäisime ise koos oma raskete seljakottidega ja edasi hääletasime autokasti. Diklos marssisime Nini sõbranna isa Leoke-papa majja. Meid kostitati lõunasöögiga, lobisesime papa ja tema tütrega ning käisime Diklo vana kindluse varemetes, päris Dagestani piiri ääres. Üle oru paistab Mt Diklo ja piirivalvur tuleb passi küsima.

Kirikuid on kogu Tushetis kokku u 2 tükki, aga igas külas, künka otsas aukohal on omad pühamud, kividest laotud vanad altarid, kuhu naised ligidale minna ei või. Igal aastal juuli lõpus on püha, mil mehed viivad sinna altarile süüa, viina ja muid kingitusi ning pärast õhtul on külaväljakul pidu ja tants.

Tushetis ei sööda ka sealiha, sest see toob halba õnne. Tushi inimesed mujal Gruusias ringi reisides võivad küll sealiha süüa, aga Tushetis mitte. Ka turistidel palutakse siia tulla ilma sealihata.

Peolauas istuvad mehed ja naised alati eraldi, mehed ühes lauas ja naised teises lauas. Kui mõni mees istub naiste lauda, siis ootavad teda seljataga teised mehed puumõõkadega ja niikui püsti tõused, hakatakse sind klohmima nende mõõkadega. Aga istuvat inimest ei lööda.

Öösel oli hirmus äikesetorm, välkus ja paukus öö läbi. Ei tea kas oli mõni naine pühast altarist liiga lähedalt mööda käinud või oli keegi sealiha söönud. Meie magasime Leoke-papa majas, kuid papa ise otsustas oma lambavillase nabadi sisse ennast keerata ja magas viisakuse pärast rõdul.

20.08

Diklo-Chigho

Hommikul kattis kogu taevast alla ja üleval nii paks tume pilv, et matkamisest küll midagi välja ei tulnud. Ootasime ilma selginemist ja iga kord kui seljakotid selga panime, tuli uus hoovihm. Järgmine mäeületus oli päris järsk, vihma käes võib seal päris libe olla, seega ootasime ilma paranemist. Kui päike välja tuli, kutsus Leoke-papa ühe oma meestest, kes meie seljakotid hobuse selga viskas ja meie ise saime hobuse kõrval kõndides Chigo poole teele asuda. Tüdrukud viskasid oma kotist välja kõik mittevajalikud asjad, sest eelmise päeva 1 km oli juba piisavalt raske olnud. Minul jäi kotist välja vaid raamat ja joogipudel veepuhastusega. Seega edasi pidin lootma sellele, et mägedes piisavalt puhta veega allikaid leidub, kus oma pudelit täita. Veepudelist sai meie põhiline kriisikolle terve reisi jooksul, sest minu pudel oligi lõpuks ainuke, teised tüdrukud jätsid oma pudelid kas meelega või kogemata kuskile külla maha. Mina jäin lõpuni kindlaks, et enne võid sa matkale minna ilma telgita, aga mitte ilma joogipudelita.

Asusime koos Kaxaga teele, meid jälitamas 4 vihast lambakoera. Jälle piirivalvurid, kes meie nimed üles kirjutasid ja meid mägedes varitsevate ohtude eest hoiatasid. Eelmine päev oli üks poolakas siin mägedes ära eksinud, õnneks leiti ta sama päev üles.

Marssisime järjest kõrgemale, kuni nägime korraga nii Shenakot kui Diklot. Seejärel läbi metsase mäekülje allapoole ronides, kuni jõudsime oru põhja, kus meie hobune üle jõe minna ei tahtnud. Võtsime siis seljakotid selga ja saatsime hobuse koos Kaxaga tagasi. Teerajake oli ees hästi näha, kuid ühel hetkel oli otse meie ees pühamu, millest pidime kauge kaarega mööda minema ja pärast enam oma teeotsa üles ei leidnud. Veidi ekslemist, uuesti teel, hakkas viimaks paistma Chigho, kivitornidest kindluslinn, järsu mäekülje peal.

Chigot nimetatakse kõige romantilisemaks külaks Tushetis. Võibolla sellepärast, et sinna ühtegi autoteed ei lähe ja küla on ligipääsetav ainult hobusega või jala turnides. Igatahes väga vaprad inimesed on need, kes siin elavad või suvitavad. Enamus torne seisavad tühjana, vaid kahes majas käib elu. Üks peab külalistemaja u 10 kohaga ja teine peab loomi. Mägedes kõndides õpid kartma loomakarju, sest alati on neil kaasas vihased lambakoerad, kes on nõus su ära sööma, kuitema lammastele ohtlikult lähedale lähed. Mõtlesin, et küll on hea, et ma üksi ei tulnud, ma oleks juba suurest koera-hirmust otsad andnud. Õnneks olime kolmekesi, kõigil kepp käes ja tundusime niimoodi koertele piisavalt hirmuäratavad.

Võtsime toa külalistemajas, aga ilma söögita ja ilma linadeta, sest meil endal ju kõik vajalik kaasas ja süüa ka liiga palju, et seda kõike edasi seljas vedada. Samas vihma ja koerte käes telkida ka ei tahtnud. Perenaine oli Kaxa onutütar, seega saime selle öömaja poole hinnaga. Muidu maksaks voodikoht 20 gel ja koos toiduga 50 gel/in. Kuigi minu meelest võiks nad söögi eest veel rohkem küsida, sest peavad kogu kraami siia ju enda või hobuse seljas tassima.

Õhtul tõstsime teetassiga tooste Eesti taasiseseisvumispäeva terviseks ja rääkisime Gruusia poliitikast. Samas tundsin, kuidas tassike kiirnuudlisuppi mulle nii vastu hakkas ja kõhus keerama ajas. Ilmselt matkapingutusest olin söögiisu kaotanud ja nüüd ei tahtnud magu midagi enam alla minna. Magama minnes kõhus keeras ja öösel jooksingi 2 korda kiiruga õue, et kogu see nuudlisupp endast välja saada. Öö oli rahutu ja murettekitav. Juba jõudsin mõelda, kuidas me siia kõige romantilisemasse külla veel teiseks päevaks jääme.

Selline oligi meie matka läbiv kokkulepe, et vaatame spontaanselt kui kaugele jõuame ja kui kiiresti edasi liigume, kuskile meil kiiret pole ja kui meil kuskil väga meeldib või ilm kehvaks läheb, siis jääme sinna kauemaks.

21.08

Chigo-Dartlo-Girevi

2 söekapslit hinge all ja hõreda kõhuga alustasime uut hommikut. Ketil valutas pea ja kurk. Hommikusöögiks tassipõhjas natuke müslit ja paar kuivikut.

Majapidamises leiduv telekas ja arvuti reetsid meile, et saame oma telefonide akud siin täis laadida, enne kui uuesti teele asume. Kest hoovi on laudadest ja koormakilest duširuum, mille ahju peremees meile puudega soojaks küttis. Ah kui mõnus oli puhtana selles imekauni vaatega külas trepil istuda, ennast päikse käes soendada, üle mägede ja orgude vaadata, vaikust kuulata.

Asusime teele Dartlo poole, mul jalad nõrgad, kõht hõre ja pea käis veidi ringi. Esiotsa saatis meid peremees, kiviraiduri kirves kaasas ja aitas meid esimesest kosest üle. Edasi läks kitsas rajake üsna ühtlaselt mööda mäekülge, ilma eriliste tõusude ja langusteta. Korra kadus murusel lõigul tee me jalge eest ja ei leidnud õiget otsa uuesti üles. Sattusime lambarajale, mis viis aga järsule kiviklibusele nõlvale ja kui me asjast aru saime, oli juba liiga hilja tagasipöörduda. Mina ees, teised järel, olime nagu ämblikmehed, kümne küünega mäenõlva küljes kinni ja otsisime kohta, kuhu jalga toetada. Meenus Nõmme seikluspark ja otsustasin, et kõrgusekartusest ülesaamiseks ja tasakaalu harjutamiseks on see päris hea koht.

Sellest hirmsast lõigust üle saanud, puhkasime jalga ja närve lagendikul ja tundsin, kuidas see adrenaliinilaks mu kehast kogu haiguse ära oli pühkinud. Olin terve ja reipam kui kunagi varem. Võtsime suuna ülespoole ja leidsime oma õige rajakese jälle üles. Lubasime üksteisele, et midagi sellist me enam ei tee.

Dartlo oligi kõigest järgmise nuka taga. Külla jõudnud, viskasime kotid seljast ja puhkasime jalga. Olime kõndinud 4 tundi, 7 km, olin kulutanud 1800 kcal ja 0,75 l vett.

Jälle nägime jalgrattaid ja hotelliperemees teadis öelda, et need Eesti ratturid ööseks tema juurde jäävad. Otsisime ühe kõrvalisema külalistemaja, kus lõunat süüa, perenaine valmistas meile imemaitsva söögi, kuni tema pisike siniste silmadega tütretütar meiega lobises. Praekartul, värske salat, piprasalat õlis, praetud xatšo ja magus konjak. Kõige selle eest küsitakse 10 gel/in.

Jõuvarud täiendatud, kotid selga ja asusime teele Chesho poole. Mõtlesime, et kui jaksame, läheme kuni Pharsmani välja. Tee oli kerge, liikusime mööda autoteed ja kohtusime jälle Eesti ratturitega. Veidi enne Cheshot kohtusime suure lambakarjaga, kes enne õhtut kodu poole liikusid, neid valvamas 6 koera. Koerad lähenesid meile igast suunast, kuid õnneks saime neile märku anda, et me nende lambaid ei ohusta ja siis kadus ka koerte huvi meie vastu.

Varsti peale seda sõitis üks auto meiega samas suunas, hääletasime auto peale ja sõitsime sellega kuni Girevini välja. Mul oli küll kahju, et ma vahepealsetes külades peatuda ei saanud, aga samas olin ma juba boonusena oma esialgsele plaanile lisaks saanud Shenako, Diklo ja Chigo, millest ma isegi unistada ei osanud. Olin oma uurimistöö mõttes veidi pettunud, et ma kohalikega väga hängida sain, kuid ega sellise lühikese ajaga niikuinii midagi põhjaikult uurida ei saa. Ikka tuleb uuesti tulla ja siis ühte paika pikemaks pidama jääda. Järgmise aasta matkaplaan juba mõttes mõlkumas.

Chesho ja Pharsma paistsid teest eemal mäeküljel oma kivitornidega nii uhked, samas aegade all kössi vajunud.

Girevis peatusime hotellis, mille perenaine meile esialgu telkimiskohta pakkus, aga siis otsustas meile kui gruusia tüdrukutele tasuta voodikohti pakkuda. Sõime jälle kaasavõetud toitu, et seljakotte kergemaks saada, seega kahjuks mu mägikülade gurmee-elamused jäid veel ootele. Samas hoovis peatus veel kaks iisraellast, kellel sama matkaplaan nagu meil ja nendega kohtusime järgmistel päevadel veel sageli.

Suurem osa külast oli teisel pool jõge, kuhu mu hoolitsevad sõbrad minna ei lubanud, kuna külas on palju purjus inimesi. Ah, ei hakanud siis mässama vaid veetsime mõnusat aega iisraeli matkajate ja hotelliperenaise seltsis.

Viimane mobiililevi oli hotelli taga tabureti peal. Kirjutasime sõnumid valmis ja siis läksime tabureti peale neid ära saatma. Järgmiseks 2-3 päevaks pidime levist välja minema.

22.08

Girevist mägedesse

Plaan oli jätkata kahe hobusega, kes meie seljakotid peale võtavad. Need hobused olid niikuinii teel Shatili poole ja saime võimaluse poole hinnaga nende abi kasutada. Hakkasime hobuseid ootama hommikul. Kell 12 polnud hobuseid ikka veel kuskil, kuid saime teada, et nad on juba teel. Otsustasime siis ise matka alustada ja lootsime et küll need hobused meile ka ükskord järele jõuavad.

Esimene peatus piirivalvekordon. Meie nimed kirjutati üles ja meile anti kaasa kirjalik luba piiritsoonis matkata.

Teine peatus Girevi vanades kindlusevaremetes.

Kolmas peatus piirivalvepatrull Chontio vanades kindlusevaremetes. Kui siinkandis matkale lähed, siis pole sa üksi omapead jäetud. Piirivalvurid teavad, kes on teele läinud ja oskavad sind järgmisse kohta oodata ja kui vaja siis ka üles otsida.

Tee oli raske, seljakotid veel raskemad, päike kõrvetas. Keti enesetunne läks järjest kehvemaks. 9 km käisime ilma hobuste abita, kuni õhtupoole ühel nõlval puhates ja vaadet nautides jõudsidki meie hobused meile järele. Panime seljakotid hobusele ja järgmised 6 km olid juba palju kergemad käia, kuni jõudsime õhtuks kenasse jõeäärsesse telkimisplatsi u 2500 m kõrgusel merepinnast, kus peale meie peatusid veel meie 2 iisraeli sõpra, 5 poolakat, 2 sakslast ja 2 hobusemeest ja 1 lambakarjus. Olime kõndinud päeva jooksul kokku 15 km, peamiselt ülesmäge, olime teel kokku 6,5 tundi ja kulutasime 3600kcal. Keetsime priimusel jõevett, mina sõin õhtuks oma peent matkatoitu, Nino sõi jälle kiirnuudleid (sest mu matkatoidu sees oli piimavalke) ja Keti ei söönud üldse, sest tundis ennast väga kehvasti ja läks kohe telki magama.

23.08

Atsunta ületus

Hommikusöögiks Eesti kaerahelbepuder mustikatega ning asusime koos poolakate ja iisraellastega teele. Sakslased läksid juba enne meid, hobuse seljas istudes. 6km kõndinud, hakkas Ketil nii paha, et ei jaksanud enam liigutada. Juba teist päeva oli ta söömata ja nüüd vaevles nõrkuse käes. Poolakad andsid isotoonilist pulbrit, mida me talle allikavees lahustasime ja sisse jootsime ning see järel parem hakkas. Võtsime Ninoga seljakotid selga ja panime Keti hobuse selga istuma. 2 tundi hiljem, Atsunta tõusu alguses otsustas ta siiski omal jalal kõndima hakata ja panime seljakotid jälle hobusele. 500m enne Atsunta kuru rauges jõud, ning kuna hobused olid koos meie vee ja toiduga juba Atsuntal, siis polnud meil millegagi ka oma sõpra turgutada. Kõrgus andis juba tunda, kõndimine oli raske. Sammhaaval edasi turnides, mööda kiviklibust järsku Atsunta tõusu ülepoole ronides, tuli prints valge hobusega ühel hetkel tagasi, päästis meie sõbra ja viis Atsunta kurule. Varsti olime seal jälle kõik koos – meie, poolakad, iisraellased. Olime kõndinud u 10 km ja jõudnud Atsunta kurule, 3430 m kõrgusele, vaatega nii Tushetile kui Khevsuretile, kõrval Mt Tebulo, 4493 m. Kosutasime ennast vee, pähklite ja rosinatega, tegime mõned pildid ja asusime allapoole teele, sest seal üleval oli väga külm ja tuuline. Esimene kilomeeter allapoole oli väga järsk ja väsitas põlved väga ära. Võtsin igal hommikul glükosamiini tablette, kuid siiski andsid põlved just laskumistel kõvasti tunda. Kaks km hiljem ootasid allika juures meid meie seljakotid, sest Leo koos hobustega pidi edasi kiirustama ja ei saanud meie tempoga enam jätkata. Tegime priimusel süüa, vahetasime sokke, puhkasime ja kosutasime Ketit. Otsustasime siiski edasi liikuda, sest see koht oleks telkimiseks liiga külm olnud. Pakkisime asjad ringi nii, et Ketile jäi ainult tema magamiskott ja matt ning jätkasime teed mööda nõlva, järgmist allikat ja telkimisplatsi otsides. Kahel pool teerada vohasid rododendronite aasad, kuid nõlv oli pikalt nii järsk, et telgi jaoks ruumi ei jätkunud. Päikseloojanguks leidsime mõnusa sooja lagendiku, kuhu telgi üles panime ja kohe magama vajusime.

Olime kõndinud u 15 km ja ületanud Atsunta kuru, seega hea une ausalt välja teeninud.

24.08

Mägedest Shatilisse

Hommikul nautisime maailma kõige ilusama vaatega telkimisplatsi, meid äratasid linnukesed juba enne päikesetõusu, kuid välja veel ei tahtnud minna ja ootasime esimesi päiksekiiri, oma kaarte uurides ja edasisi plaane tehes. Hommikusöögiks pool tassi teed ja peotäis rosinaid. Kuna allikat läheduses polnud, siis veevarudega pidime kokkuhoidlikud olema. Jälle põdesin kõigi nende veepudelite pärast, mis tüdrukud maha olid jätnud ja otsustasin järgmisel matkal ise kahte pudelit omada.

Telk kokku ja teele, Ardoti küla poole. Umbes 3 km pärast tulid meile vastu ma oma hobused koos Nino sõprade Temo ja Imedaga. Andsime neile oma GPS-i, mida ma ise ei vajanud ja Temo andis meile kaks Läti kalakonservi, ühe leedu leiva ja ühe kurgi. See vaheldus meie menüüs rõõmustas meid terve päeva jooksul. Samas avastasin, et kalakonserv pole ikka kõige parem matkatoit, kuna seda tühja kalalõhnalist konservipurki ju oma kotti tagasi ei pane ja nii ma käisingi terve päev prügikott näpus, õhtuks üks õlg valutas.

Järjest alla ja alla, kuni jõudsime Ardoti külla. See on nagu Mutso või Shatili, kiviloss kaljusel künkal. Seal elab mõni pere ja seal lõpeb autotee, mis Shatilist edasi läheb. Ardoti külavanem e khevisberi töötab sealkandis piirivalvurina, on lõpetanud ülikoolis filoloogia ja kirjutab luuletusi.

Ma pidin ka ju oma luulemeelt testima seal mägedes aga ei midagi.

Umbes 5 km hiljem jõudsime Mutsosse, saime piirivalvuritelt uue paberi järgmistes mägedes matkamiseks ja jätkasime teed Shatili poole. 12 km veel ja olimegi kohal, minul õlad lõid tuld, Keti oli energiast täiesti tühi ja Ninol jalad nii villis, et edasikõndimine oleks võimatu olnud. Läksime Lamara juurde külalistemajja, kus ma ka eelmisel suvel koos Merikesega puhkasin. Ah, kui hästi me ennast peale sooja dušši ja korralikku õhtusööki puhaste linade vahel tundsime. Üle mitme päeva olime tagasi mobiililevis ja andsime kodustele endast märku.

25.08

Puhkepäev Shatilis

Kolasime kivilinnas, kohtusime vanade tuttavatega, hotelliperemees Nodariga, oma sõprade matkasellidega Poolast ja Iisraelist. Kolisime Lamara vaiksest ja romantilisest külalistemajast Nana juurde sõbralikku ja odavasse telkimisplatsi, kus veetsime öö justkui kellegi supralaua all, kuna tundus, et kogu Tbilisi sinna laupäevaõhtut veetma oli tulnud, jõid ja lärmasid, mõni kakerdas öösel meie telgi otsa ja perenaine Nana oli meie une pärast väga mures.

26.08

Road-trip Shatili-Kazbegi

Otsustasime Keti Tbilisisse koju puhkama ja ravile saata. Ning ise bussiga Kazbegi poole minna. Niisiis jäi meie matka teine pool ehk Roshka-Juta kuruületus ära. Olime endas küll veidi pettunud ja allaandmise maitse ei olnud hea, kuid mõistlik oli see otsus kindlasti.

1)      Nini jalad olid ikka veel täitsa villis ja käia ei saanud.

2)      Seljakotid oleks olnud veel raskemad kui varem, sest telgi oleks me pidanud siis kahepeale jagama, eelmisel 3 seljakoti asemel.

3)      Hobused ei oleks meid ka saanud aidata, kuna Roshka mägi olevat nii klibune ja libe, et hobune seal käia ei saa.

4)      Ma ei tahtnud enne Araratti oma mägimatkaisu täis kõndida.

5)      Kõige tähtsam – tahtsime, et matkast jääks hea tunne, mitte piinarikas mälestus.

Seega alustasime bussi ja häälega teed Kazbegi poole. Kõik autod olid rahvast täis ja peale ei mahtunud. Esimene buss oli rahvast täis juba enne Shatilit. Teises e viimases bussis polnud ka ühtegi kohta, aga meie perenaine Nana helistas ja ütles meie eest paar head sõna ja nii saime seisukohad 6h Tbilisi poole hüplevas bussis. Peale meie oli seismas veel 2 iisraellast, 4 poolakat ja üks kohalik grusiin.

3 tundi loksumist ja näost lapilised ja tuikuvad zombid lasti värske õhu kätte Korsha külas. Külapood osteti coca-colast tühjaks ja allikal oli järjekord. Veel poolteist tundi loksumist ja olime Zhinvalis, pagariäri ja ploomimüüja osteti tühjaks ja meie Nini ja iisraellastega hüppasime bussilt maha, et Kazbegi poole hääletada.

Kazbegini jõudes olime istunud 3 erinevas autos. Viimane oli Valgevene treiler, mille juht Pavel nii rõõmus oli, et kellegagi vene keeles maailma asju arutada sai, et meile lõpuks veel pudeli Aseri veini kinkis, et me teda veel hiljem mäletaksime.

27.08

Puhkus Kazbegis. Matkasime mineraalveallikale ja koskede juurde, käisime häälega Dariali kurus, Vene piiri ääres.

28.08

Mariamoba. Paastu lõpp. Hommikul matkasime üles Gergeti kiriku juurde ja peale meie oli seal veel umbes miljon inimest, kuna sel pühal tulevad väga paljud just siia kirikusse. Kohtusime jälle oma iisraeli sõpradega. Õhtul marsutkaga Tbilisisse, kus viimases pingis jalad lõua all istudes lõbusalt lobisesime pinginaabritega Leedust, Venemaalt ja Gruusiast. 

Matkafotod

Esimese osa lõpp.

Nüüd hakkan oma vanemaid külla ootama.

Ettevalmistused matkaks

17.august:

Matka idee tuli sellest, et külastasin oma eelmise aasta jooksul nii palju ilusaid kohti, põnevaid külasid, huvitavaid inimesi ning oleksin hea meelega tahtnud igal pool kauem aega veeta, et kohalikku elu tundma õppida ja inimestelt põnevaid lugusid kuulda. Lisaks muidugi mu lõputöö teema, millele mägiküladest veel inspiratsiooni tahtsin juurde koguda. Seega selgelt antropoloogilise rõhuasetusega matk pidi tulema.

Kõik oli selge, matkaplaanid läbimõeldud, plaan paika pandud. Aga päris üksi ma siiski minna ei julgenud, ikkagi loodus ja metsloomad ja lambakoerad, pluss võimalus jalg kuskil mägirajal välja väänata ja jääda siis järgmist inimest ootama, kes tuleb võibolla alles mitme päeva pärast. Hakkasingi siis matkakaaslast otsima. Päris mitmel sõbral lõid silmad särama selle mõtte peale. Ning seejärel siis kurbustundega silmad maha vajusid, ripsmed pikalt rippumas, kui välja mõtlesid, et pole kas ajaliselt või rahaliselt võimalik.

Õnneks mu sõbranna Nini oli just samaks ajaks puhkuse saanud ning Niniga tuli kohe kaasa veel tema sõbranna Keti, kellel ka alati suvel pikk puhkus.

Koos plaane läbi arutades tulid sisse mõnedki muudatused. Minu esialgne plaan oli liikuda läänest itta, kaks nädalat, ilma telgita, minimaalse toiduvaruga ja keskenduda kohalikele traditsioonidele. Ööbida ja süüa peamiselt külades, kodumajutustes või lihtsalt tuttavate tuttavate juures kodudes.

Gruusia neiud tegid oma kihutustööd ja suutsid mind veenda selles, et matk toimub lõpuks täpselt vastassuunas, võtame kaasa ka telgi ja suure kotitäie süüa.

Gruusia naistega koos reisides ei tule vist kunagi tühja kõhu pärast muretseda, pool mu suurest seljakotist oli sööki täis. Ei mingit hoolikat kaalumist ja grammide arvutamist. Ühel hetkel oled ikka koos reisikaaslastega turul puuviljaleti juures ja avastad end poolteist kilo erinevaid kuivatatud puuvilju kotti ladumas.

Kui mina hakkasin juba mitu nädalat varem matkapoodides nõu küsimas käima ja puuduvat varustust soetama, siis Nini ostis omale matkapüksid ja seljakoti alles viimasel õhtul enne teeleasumist.

Mis meil siis veel kaasas on? Telk, magamismatid, magamiskotid, priimus, potike veekeetmiseks, tassikesed söömiseks, õhukesed ja soojad riided, ujumisriided, hügieenitarbed ja esmaabipakike, taskulambid, gps, kaardid ja kompass. Keti kotis on veel tema suur fotokas, ilma milleta pole mõtet maailma kõige ilusamasse paika matkama minna. Minul ka raamat, millest puhkehetkedel inspiratsiooni ja motivatsiooni juurde ammutada. Ja hästi palju süüa. Ma arvan, et me võime tervel sellel maakonnal seal kõhud täis sööta.

Peale kotipakkimist järgmisteks kuludeks on esialgne eelarve 300 lari/in ja aega on meil 2 nädalat.

Matkamarsruut on nüüd idast läände, kuna tegelikult on just seal idapoolses otsas need külad, millest kõik me kolm üle kõige vaimustunud oleme ja milles hoolikalt ringi kolada tahaks, ilma kiirustamata. Esialgu kujutasin ette, et teen kurudeületused kiiresti ära ja siis saan ennast premeerida kõige lahedama paigaga. Grusiinidele kohaselt arvasid mu kaaslased, et kõige parem tuleb ikka kõige enne ära käia ja siis pärast vaatame, mitu kuru me üldse ületada jõuame. Nojah, tõepoolest, milleks parim amps viimaseks jätta, kui võib ju kohe magustoidu kallale asuda.

Seega alustame hommikul bussisõiduga Tbilisist Alvanisse, sealt loodame saada maasturiga üle esimese kuru, Suur-Kaukasuse peaaheliku serva, Tusheti piirkonna keskusse, Omalo külla. Järgmisel päeval matkame Shenaki ja Diklo küladesse, seejärel sealt Dartlosse ja siis sealt edasi mööda jõeorgu järjest lääne poole, järgmistesse küladesse, üle Atsunta kuru ja siis spontaanselt otsustame, kas siirdume põhja poole ja Shatilisse või lõunapoolset rada pidi Datvisjvari kuruni. Ja kui meil selleks ajaks veel aega ja energiat üle on, siis sõidame sealt häälega Roshka kanti, kust teeksime veel ühe 2-päevase matka üle Chaukhi kuru, Juta külla. Seega täpselt vastupidi kui see mis esialgses plaanis oli ja kaardile joonistasin.

Spontaansuse koefitsiendiga läbi arvutades võib lõpuks kujuneda aga hoopis midagi kolmandat.

Matkajatele kivi kotti ja lugejatele põnevat kaasaelamist.

Suured plaanid

Seekordsed plaanid on suured.
1. Kahenädalane matk iseendale. Koos Oh-i ja Ah-iga, kes minus elavad. Matka kaart
2. Kümme päeva koos ema ja isaga minu lemmikpaikades.
3. Matk Araratile
4. Laulukoori võõrustamine
5. Teise laulukoori võõrustamine
6. Talupidajate võõrustamine
7. Hinge tõmbamine, lastel külaskäimine ja lastega kinno.

Ja kõigeks selleks on mul ainult kaks ja pool kuud.

Oh ja Ah matkal

Seekordsel rännakul lähen testima (või siis treenima) oma vastupidavust. Vaatan, kuidas Oh ja Ah minus võistlevad ja koos raskustele vastu panevad. Lasen Ahil naeratades julgustavaid sõnu öelda, kui Oh väsinud on ja toriseb.

Eks näis siis, kas Oh ka sama rõõmsalt matkalt tagasi tuleb või õnnestub tal ka Ah ära väsitada.