Ararat (5160 m)

Kui üks lõbus seltskond kavatseb tõusta kõrgele mäetippu, siis ei takista seda ükski külma- ega kõrgusekartus.

Mäevallutust alustasime väikese tutvusega kohalikku ajalukku ja kultuurilukku.

Ani linna varemed

Araratist veidi põhjapool asub Ani – Armeenia keskaegne pealinn kuni aastani 1915, mil armeenlastele seal 1:0 tehti, piir teisele poole nihutati ja suurest linnast jäid alles ainult linnavaremed. Varem elasid seal sõbralikult koos türklased, armeenlased, kurdid jt, linnas olid nii mošee kui mitmed armeenia kirikud. Praegu jookseb piir täpselt teisel pool linna, mööda jõekanjonit ja Armeenia ning Türgi vahel ei ole mitte mingisugust liikumisvõimalust. Ani ümber elavatele maainimestele anti luba sealt omale ehitusmaterjali võtta ja nii tassiti Ani linna majad kivihaaval laiali, vaid kirikud ja mošee on veel alles, kuna neid ei suutnud inimkäsi lõhkuda.

Ani ümber asuvad madalate kandiliste majadega külad, majad väljastpoolt soojustatud sõnnikubrikettidega, katuseks murumätas. Külade ümber mängivad poisid hobuste, lehmade ja lammastega ning vanatädid karjatavad hanesid.

Kogu Türgi idaosa on lage ja ilma metsadeta, loodus on kuiv ja kollane. Alles 100 a tagasi olid neid maid katnud suured metsad, kuid inimtegevuse tagajärjel said metsad otsa, uut metsa asemele ei istutatud ja nüüd on roheluse asemel kõrb.

Suure osa Türgi idaosast moodustab mõtteline Kurdistani ala. Kurde on kokku 50 miljonit inimest, nad elavad Iraanis, Iraagis, Süürias ja Türgis. Türgis on neid 25 miljonit, ehk tervelt kolmandik Türgi kogurahvastikust.

Kurdid räägivad kurdi keelt, laulavad oma nostalgilisi ja kurblik-isamaalisi kurdi laule ja tantsivad kurdi rahvatantsu. Paljud neist elavad nomaadlikku eluviisi, karjatavad oma lehma-lamba-kitsekarju ja hobuseid, teenivad raha mägipiirkondades. Linnades kõva häälega kurdi keelt ei räägi, sest see võib neid arrestimajja viia, kuid mägedes on kurdikeelsed laulud ja tervitused populaarsed. Endiselt loodavad autonoomsust saavutada, kuid Türgi pole sellest väga huvitatud. Iraani-Iraagi-Türgi piiriäärsetes piirkondades on pidevalt madinad kurdi mässuliste ja Türgi sõjaväe vahel.

Kurdi tantsu ja muusikat:

9.09 Matka algus

Dogubeyaziti linnast, meie hotelli katuseterrassi hommikusöögilauast paistab Ararati mägi kenasti kätte. Vahe on umbes 15 km. Kuna Kazbegist on kogemus käes, siis nüüd juba peaaegu usun, et 4 päeva pärast seal üleval tipus oleme. Kuigi hirmus kõrgel ja kaugel paistab ta olevat küll.

Dogubeyazit oma 120 tuhande elanikuga (neist ~80% kurdid) asub 1600 m kõrgusel. Sealt sõitsime autodega Ararati mäe jalamile, 2200 m kõrgusel asuvasse külla, kus kohalike laste käest kommi eest sõprust ostsime.

5 tundi matkamist läbi nomaadide külade ja külaasemete, koos lehmade, lammaste ja eeslitega, vahepeal prügihunnikute juures ohhetades ja ahhetades ja minestades. Algul pidasin plaani,et Araratilt tagasi laskudes võtan prügi kaasa ja viin alla külla prügikasti. Kolmanda suurema prügihunniku juures rauges mu entusiasm ja loobusin ilusast mõttest, sest peaksin selle kõige allaviimiseks umbes 10 hobust rentima. Meie mäegiid Suat rahustas mind mõttega, et hooaja lõpus teevad matkafirmad ühiskoristuse ja viivad kõik enne talve alla.

See 5 tundi läks nagu lennates ning esimesse laagrisse, 3300 m peale baaslaagrisse jõudes ootasid meid juba püstipandud telgid ja küpsiselaud sooja tee ja kohviga. Tõeline luksusreis – seljakott on hobuse seljas, toidu ja telgid veavad ka hobused kohale, teemoonaks anti kotike veepudeli, banaani ja präänikutega. Mis nii viga matkata. Mäletan, kuidas me ülbelt 4 aastat tagasi samasuguseid sakslasi vaatasime ja arvasime et küll meie oleme tugevad, et ise oma kraami mäkke tassime. Novot, seekord olime ise samasugused ja käisime mäe otsas ära nii et ei võtnud vist ühtegi kilo alla.

Ahmed keedab teed

Peale pikka küpsise- ja kohvilauas istumist anti teada, et oleks nüüd vaja korra söögitelk tühjaks teha, kuna hakatakse õhtusööki serveerima. Olin jälle üllatunud, sest arvasin, et ega me midagi korralikku siin mäe otsas süüa ei ootagi. Selgus, et meid kavatsetakse ikka vajalikke toitaineid piisavas koguses täis tuupida, et meil mäe otsas paha ei hakkaks. Õhtusöögiks siis maitsev seenesupp ja ja praekanakints kartulite ja makaronidega. Ja jälle tee ja kohvi, mida Metin ja Ahmed meile väsimatult juurde keetsid ja ette kandsid.

Õhtu jätkus söögitelgis lauludega väga pikalt, kogu süldirepertuaar sai läbi lauldud ja soojasaamise mõttes mõned laulud koos liikumisega. Sinna vahele veidi ka kurdi- ja türgi laule, kuna meie mäegiid Suat on Lääne-Türgist Izmirist pärit türklane ja teine giid Mustafa Araratilt pärit kurd, kes sündis nomaadi peres, kui ta vanemad karjaga mägedes olid, umbes 3300 m kõrgusel. Mustafa ja teised kurdid saavad mäel olles vabalt oma laule laulda ja kurdi keeles rääkida. Kuid Suat tunneb ennast siin ikka veel veidi välismaalasena, kuigi on juba 7 aastat Ararati giidina töötanud ja räägib juba natuke kurdi keelt ka.

Öösel telgis oli üsna külm, varbad külmetasid isegi villase soki sees. Äike ja rahe käisid meist üle, kuid poole öö pealt läks taevas selgeks, tähistaevas valgustas meie laagrit ja Kuu tõusis Ararati tagant.

10.09 Aklimat

Teises laagris läks kohe laul lahti

Aklimatiseerumise mõttes matkasime 3 tundi ülespoole, oma teise laagrisse, 4200 m peale ja puhkasime seal pool tundi. Kuna sinna sattus samal ajal veel 4 eesti meest (koos kitarriga ja tulid just Elbruselt), siis lõime seal jälle laulu lahti. Seal 4200 m peal oli juba üsna külm, peale puhkepausi ja kolme laulu tulime alla tagasi oma esimesse laagrisse ja hakkasime juba tipujuttu rääkima ja külma vastu võitlemise nippe jagama. Nüüd oli kõigil seal 3300 m peal juba hea olla, ka neil, kel eelmisel päeval see veidi hõreda õhuga tundus ja pea valutama kippus. Mikul ja Anjal andis 4200 peal kõrgus tunda ja pea lõi tuld. Kuid peale puhkust baaslaagris ja paari peavalutabletti oli jälle elu ilus.

Kurdi pillimehed ja tantsulõvid

Eriti uhkeks läks elu siis, kui meile õhtusöögiks talleliha hakati valmistama. Kuna meie eelmise õhtu eesti laulud olid mägilastel südamesse läinud, siis lasti alt külast kohale tuua kaks talle koos lõkkepuudega. Pärast paaritunnist kokkamist ja õhtusööki lükati lauad ja toolid telginurka, Ararati tipust tagasi jõudnud pillimees haaras saz-i  (kurdi kitarre) ja läks kurdi muusika ja tants lahti. Ühel hetkel oli telgiukse vahel veel umbes 10 meest, kes muusika peale teistest laagritest kohale tulid ja varsti olime kogu kambaga õues tantsimas. Varsti ajas vihm meid telki tagasi ja jätkasime tubasemate lauludega.

Hinge hakkas pugema hirm, et üleval võib ikka väga külm olla.

11.09 Tõus teise laagrisse.

Hommikul telgid kokku ja matk teise laagrisse. Suurem kraam jälle hobuse seljas ja endal kaasas vaid veepudel, präänik ja vihmamantel. Teine laager asub 4200 m peal, teekond kestis u 3 tundi ja tundus palju kergem kui eelmisel päeval. Meie ees kõnnib teenäitajana ja tempo hoidjana Suat, tagumist otsa jälgib ja pideva lauluga motiveerib Metin, 24-aastane kohalik mäegiid, kes jookseb mööda mägesid üles ja alla nagu mägikits, hüüdes meile hara-hara (tule-tule). Meist lippab kergel sammul mööda meie kokk Ahmed, Mustafa õepoeg, kes meile iga päev maitsvaid õhtu- ja hommikusööke valmistab ja teevett keedab.

Teine laager, 4200 m

Teises laagris on juba üsna külm. Paneme telgid üles ja jagame laiali kassid. Kuigi neid lõpuks vaja ei läinudki. Õnneks. Õhtusöögile minnes panen sooja pesu selga ja lumelauariided peale. Telgis magame juba kolmekesi, et rohkem sooja hoida. Peale õhtusööki on meie söögitelk jälle laulu täis. Paksu lund hakkas sadama ja laulsime talvest, kevadest, suvest ja sügisest, et järgmiseks päevaks hea ilm manada. Ütlesime mureliku näoga Suadile, et tipupäeval on meil -5 kraadi, tuulevaikne ja selge taevas. Ja täpselt nii oligi, sest meie laule võeti kuulda. Kell 8 õhtul tegime viimase unelaulu ja läksime telki, sest kogu muu laager juba magas.

12.09 Tipupäev

Äratus kell 1:30. Taevas säravad tähed ja all orus Dogubeyaziti linn. Nii selget taevast alt ja ülevalt korraga pole ammu näinud. Ararat ongi sellepoolest huvitav mägi, et ümbruskauset maastikku ei varjuta teised mäed, vaid ta kõrgub üksinda keset lauskmaad ja tipust on näha alumised linnad.

Nagu plaanitud, oligi maailma kõige ilusam ilm meie tipupäeva puhul. Ja kuna eelmisel õhtul oli paksu lund sadanud, siis oli lootust, et meie teekond on kergem ja liustikul pole libisemise ohtu.

Hommikusöögiks sai, juust, šokolaadikreem ja tee. Joogipudelitesse ka soe tee. Kõik riided, mis mul kotis, läksid korraga selga ja seljakott kasside ja mõnede präänikutega kaasa. Otsmikulambid põlema ja start kell 2:45.

Mul oli õhukese vihma- ja tuulekindla jope all 6 kihti: 2 õhukest jooksusärki, 2 meriinovillast suusapesusärki, 2 fliisi. Kaela kaitseks buff ja peas soe müts. Korralikud päikeseprillid on ka eluolulised, sest ilma nendeta võid mäe otsas pimedaks jääda. Jalas paksud sukapüksid, õhukesed retuusid ja lumelauapüksid. Varba otsas imehead Devoldi meriinovillased sokid, mis on küll õhukesed, aga supersoojad. Isegi minu väga külmakartlikud jalad jäid seal pakases soojaks. Ning kui tipust tagasi tulles ma oma märjad sokid sooja kivi peale päikese kätte kuivama laotasin, kuivasid nad poole tunniga ilusti ära.

Saapad on mul juba 5 aastat ja hästi sisse kantud matkasaapad. Kuid külmas ja lumes pole siiski head, sest lähevad märjaks ja siis hakkab varvastel külm. Seekord aitasid head uued sokid mu varbaid soojas hoida, kuigi saapad lõpuks seest märjaks läksid.

Ainult kätel oli terve tee kuni tipuni väga külm, sest kaks paari sooje töökindaid ei andnud ikkagi piisavalt sooja, kui matkakepp käes on. Kordamööda käis matkakepp ühest käest teise, et teist kätt samal ajal kinda sees rusikas hoides soojendada. Tamrexi soojad valge naha ja sooja voodriga töökindad on küll head, aga mingi labakinnas oleks võinud veel nende peal olla. Suat oli eelmisel õhtul hoiatanud külma- ja kõrguseohtude eest ja ütles, et kui sõrmedel jube külm hakkab, siis tuleb tagasi pöörduda, muidu on oht sõrmedest ilma jääda. Ilmselt nii külm mul ikka veel ei olnud, sest sain ikka edasi minna.

Kaks esimest tundi kõndisime pimedas ja üsna hea tempoga kõige järsemat juppi kiiresti ülespoole. Kõigil lambid peas nagu pöialpoisid rivis, vahepeal kostus kuskilt lauluüminat, vahepeal naeru ja nalja.

Peale esimest joogi- ja ampsupeatust hakkas idapool taevas helendama ja edasi läks iga pilguga taevakaar heledamaks. Kui päris valgeks läks, jäid meist maha ning pöördusid tagasi laagrisse kehva enesetundega Tarvo ja Andrus, kuna mägi oli tegelikult ikkagi karm ja külm ning tervisega ei maksa riskida. Anjal soovitas Suat juba hommikul teise laagrisse jääda. Kõige pettunum oli aga meie giid Suat ise, kes vaevles vererõhuprobleemide käes, sealt edasi tuli külm kallale ja jaks sai otsa, käed-jalad läksid külmaks ja suur nõrkus tuli peale. Esialgu jäi ta meist rivi lõppu ja hiljem päris maha, et meid tagasiteel järgi oodata ja siis meiega koos alla laagrisse tagasi tuli ning pärast mitu tundi telgis pikali oli, kuni teised mäegiidid tema ümber jooksid ja askeldasid. Noor Metin võttis grupijuhtimise üksi enda peale, ikka lauluga ja laksutades nagu karjatades hobuseid.

Anni, Ain ja Rain kõndisid kõige ees, püüdsid kinni eespool oleva venelaste grupi ja tervitasid meid kõiki juba tipus. Iga 100 m järel oli raja kõrval toigas püsti, et kõrgust märkida. Peale 5000 m läks väga laugeks, platoo oli paksu lumega ja rada läks madalama tipu poolt kõrgema tipu poole. Sealt edasi oli kõndimistempo juba üks samm ja kaks hingamist. Tagant jõudis mulle järele Reet, kes kirudes must mööda kihutas: Mirjam, miks kuradi pärast me seda jälle teeme, see on nii vastikult raske, kes see kurat julges öelda, et Ararat kerge mägi on. Aga koos oli edasi kergem minna. Justkui oleks üksteiselt pool koormust vähemaks võtnud. Koos ühtlast tempot hoides tuli tipp kiiresti lähemale.

Lähenesime tipule lääne suunalt, st päike jäi meist kogu aeg teisele poole tippu ja koiduvalguses alumistele pilvedele Ararati mäe kolmnurkse varju moodustas. Pilvede vahelt piilusid välja ka Väike-Ararat ja üks vulkaanikraater.

Ei olnud kerge see tiputõus. Kuradi raske oli. Kuid kordagi ei tulnud seda mõtet, et rohkem ei taha ja läheks tagasi. Viimasel tiputõusul hakkas päike otse üle tipu täpselt silma paistma ja siis läks soojaks. Lõpuks ometi. Üks päiksekiir otsaesisel andis tervele kehale soojasüsti. Liustiku peale oli öösel paks lumi sadanud ja seal oli hea kõndida, kasse polnud vaja kasutada. Ainult viimased 10 meetrit oli jäine ja seal pidi jalale hea astumiskoha leidma, et mitte libiseda. Ma arvan et ma käisin seda viimast 10 meetrit ikka päris mitu minutit.

Tipus võtsid meist kallistuste ja päiksega vastu Anni, Ain ja Rain. Kell oli umbes 8 hommikul. Ning varsti olid juba kõik tipus, tegime palju pilte, laulsime, tantsisime, sõime oma präänikuid ja asusime tagasiteele.

Meie grupp Ararati tipus, 5160 m

Enamusel oli selleks ajaks kerge uhhuu-tunne või peavalu kohale jõudnud. Ja ega sellega polegi muud ette võtte kui paar lonksu vett juua ja tagasi alla minna. Läksime allapoole vaikselt rivis ja Metin hoidis üksi kogu gruppi koos, ootas puhkepausides tagumist otsa järgi. Kuni allpool juba igaüks ise omas tempos tuli ja mina kõige viimaseid ja teelt üleskorjatud giidi lõbustasin. Tegime siis veelgi rohkem peatusi, et pilte teha, lobiseda ja šokolaadi süüa. Suat lubas oma ameti maha panna ja rääkis, et see on tema viimane Ararat, kuid ma loodan, et ta mägedega ikka päris lõpparvet veel ei tee, sest selline asi võib igaühega juhtuda, ka kõige kõvemate mäehuntidega. Loomulikult on pettumus hinges, kui ootamatult selline tagasilöök tuleb, kuid meie jaoks oli ta ikkagi väga hea giid ja tema tarkuste ja juhendamise järgi minnes on see matk ilusti tehtav. Ilma temata oleks see mägi hoopis muu olnud.

Ahmed ja Metin

Laagrisse jõudsime u kell 12. Jõime teed, tukkusime paar tundi oma telkides ja kuivatasime päikese käes riideid ja saapaid. Peale und tulid kõik oma telkidest välja nagu zombid ja Ahmed pakkus mulle söögitelgi kõrval imemaitsvat munarooga. Suat hakkas ka uuesti ellu ärkama, pakkisime oma telgid ja muu kola kokku ja laskusime tagasi 1. laagrisse. See teekond tundus selleks hetkeks juba nagu jalutuskäik aasal. Alla 3300 m peale jõudes olime nagu kodus, kõik peavalud olid kadunud, kõigil oli hea olla, allikast saime jälle vett ja tualett tundus nagu luksus. Ainult väsimus oli nii suur, et õhtusöök sisse ja magama. Isegi lauluks ei olnud jaksu. Olime kõndinud 4 km tippu, 4 km tagasi ja 3,5 km esimesse laagrisse. Ehk u 5 tundi tippu, 3 tundi tagasi ja 2 h esimesse laagrisse.

Mida ma sellest matkast õppisin? Oh ja Ah saavad omavahel juba päris hästi läbi. Kui Oh-il on külm, siis on Ahil alati mõni kaval nõuanne või vahva laul varuks, mis sooja annab. Laulmine teeb taevataadi tuju heaks ja ilma ilusaks, lisaks annab ka matkajale endale sooja, sest paneb vere paremini käima. Mõni šokolaad või präänik võiks alati kaasas olla, see annab palju jõudu juurde ja tõstab tuju. Ja oi kui palju ma õppisin kurdide, Kurdistani ja Armeenia-Türgi piirialade kohta.

Ma arvan, et mul oli väga hästi pakitud kott. Kuid järgmine kord võtan lisaks praegusele varustusele kaasa:

Munarest-magamismati

Labakindad

Termokile (telgis magades annab palju sooja juurde ja kui varvastel külm, saab saapa sisse ka panna)

Suurema mõõduga tuulejope ja suusapüksid, et sinna alla veel rohkem fliise mahuks

Seelik – sest pärast matka tahad ennast jälle naisena tunda.

Mihkel, Mustafa ja Uku

Meie reisipildid