Perekond Vandersellid Gruusias

Enne valimiskarusselli, septembri alguses, käisid mu ema ja isa Gruusias. Meie ühise reisi tunnuslauluks sai Vandersellide laul.

Kolm Vanderselli vallatut ei karda kingi tallata, oh sa pime, pime, maailm on imeline.

Kui elad oma õue all, ei tea mis sünnib kaugemal, oh sa pime, pime, maailm on imeline...

Kõigepealt leidsime aega avastada, et Tbilisi on nelja suvekuuga nii palju muutunud, mõned tänavad üles kaevatud, teised juba korda tehtud, mõned majad lammutatud ja teised asemele ehitatud. Kännuseenekujulist kohtumaja polnud kevadel veel olemaski, kui ema-isa tulid, keevitati selle viimaseid juppe veel 24-tunniste vahetustega ja septembri lõpuks oli maja juba täiesti valmis. Samuti on valmis saanud köisraudtee, millega mugavalt üles Narikala kindluse juurde saab. Sellega seoses on Narikala ja Ema Gruusia ümbrus enneolematult populaarseks saanud. Enne käisime seal vaid meie oma külalistega jalutamas, piknikku pidamas ja päikeseloojanguaegset Tbilisit nautimas, nüüd tuleb õhtuhämaruses kogu linnarahvas üles Narikala kindluse juurde. Ega jah üks normaalne tbilisilane ikka jala ülesmäge ilma asjata ronima ei lähe.

Teiseks olin uhke ja õnnelik, et sain oma kõige olulisemaid grusiine oma vanematele tutvustada – Nino, Shota, minu Sighnaghi perekond ja minu lapsed.

Kogu pere sai kokku, kui Sighnaghis mu gruusia-vanemad ja mu oma vanemad ühise laua taga istusid ja maailma asju arutasid, sinna juurde Manana kokakunsti ja Dato muusikat nautides.

Mu vanemad said kogeda päris Minu Gruusiat, just sellisena nagu mina teda olen näinud ja kogenud. Isegi häälega reisimine tuli ootamatult ja plaanivabalt meie programmi, kui Svaneetias liustiku poole kõmpides mööduva Kamazi kasti hääletasime ja tagasiteel Krazi kabiinis istusime.

Jõudsime ka kaugesse mägedetagusesse Ushguli külla, mis ilutseb enamuste Svaneetiat kujutavate maalide peal. Sealne turistikas atmosfäär meid sinna kauaks ei meelitanud ja läksime tagasi Mestiasse, kus lahke pererahvas meid oma linna ülemises servas olevas majas kostitas, koos Mestia linnavaateid ja Svaani köögi võlusid nautisime.

Õhtuhämaruses tulid mägikarjamaadelt pere lehmad tagasi koju, et lasta perenaisel enda eest hoolitseda. Naabrinaise lehmad on aga terveks suveks mägedesse saadetud, tal endal sinna lehmakarja juurde telk püstitatud, kus ta õhtuti ja hommikuti lüpstud piimast värske juustu kohapeal valmis teeb, ise sealsamas telgis ööbib ja hommikuti juustukerad alla külla toob, et seal need oma perele viia või teistele perenaistele müüa. Säilitamiseks mõeldud juust tehakse kõvem ja soolasem, kuid värskelt söömiseks mõeldud juust on hõrk ja mahe.

Svaneetiast on pärit paljud kuulsad alpinistid. Üks olulisemaid üleliidulise tähtsusega alpiniste Mikheil Hergiani oli pärit just Mestiast ja meie pererahva sugulane. Muidugi oli meil ilmtingimata soov vaadata Hergiani suguvõsa torni ja tutvuda Hergiani muuseumiga. Aga kuna muuseum oli suletud, siis asusime muuseumi peremehe otsingutele. Sinine žiguli viis mind Hergiani muuseumi võtit otsides küla teise otsa ja tõi tagasi koos muuseumitöötajaga, noore alpinistiga, kes meile lahkelt kogu muuseumit, Svaani traditsioone ja torne tutvustas. Hiljem jäi mulle see komme külge ja nüüd ei ole ükski suletud muuseum enam liiga suletud, vaid ikka leian võimaluse, kuidas muuseumiperemees üles otsida ja temalt ekskursioon saada.

Svaani keeles tere = xochanadaa; tänan = ivoshääri.

Kui kaks töökat eestlast Gruusias ringi rändavad, siis kõige sagedamini hakkab neil silma see, kui palju tööd oleks vaja ära teha. Logisev uks tuleks sirgeks ajada. Siin ja seal on põld kündmata, lehmad kraasimata, umbrohi kitkumata. Teed, mille augud lappimata ja teeääred turvamata. Rääkimata prügihunnikutest, mis kokku korjamata ja sorteerimata. Minu vanematel tuli iga päev umbes 10 äriideed või ettepanekut, kuidas kohalikud saaksid oma elujärge ja kohalikku eluolu parandada. Kuid ega kohalikel väga pole vaja niipalju rügada. Sest palju lihtsamini on ka ju võimalik hakkama saada.

Loomulikult Svaneetiast tagasiteel ei jõudnud me mitte otse Tbilissi, nagu plaanitud, vaid ikka Batumisse. Sest kõik mu Mestiast Tbilisisse teekonnad tulevad spontaanselt läbi Batumi. Nii saimegi oma reisi lõpuks nautida paar päeva seda ilusat ja uhket mereäärset kaunitari. Milline kontrast – ühel päeval 2200m kõrgusel, tuhande-aastaste Ushguli kivitornide vahel ning järgmine päev mereääres, Batumi pilvelõhkujate vahel. Eelmise aasta üleskaevatud ja tolmusest Batumist on saanud nüüd ilus uhke puhkelinn, kus isegi need koledad uued klaas- ja peegeltornid ei suuda mõnusat puhkemeeleolu ja värsket mereõhku rikkuda. Mehed käivad maniküüris ja habemeajaja juures, naised kannavad lehvivaid kleite, inimesed sõidavad ringi jalgratastega ja jalgrattarent on lihtsalt kättesaadav. Tänaval kuuled pooleks vene ja gruusia keelt ning inimesed tunduvad olevat puhanud ja rõõmsad.

Gruusia külalislahkust on kõik siinsed külalised kogenud, külaline on kingitus jumalalt ja seda kingitust tuleb vääriliselt kostitada ning tema eest hoolitseda. Kuid külalislahkusel on ka piirid. Ühel hetkel ei jaksa isegi Giorgid enam naeratada ega külaliste ümber hoolitsedes askeldada. Turismindus on riiki toonud avarat maailmapilti, uusi ärivõimalusi ja raha, kuid inimeste silmist võib lugeda väsimust, paljud neist ei jaksa enam suhelda, hoiavad omaette, hakkavad käima ise teistes kohtades, kus turiste vähem. Siiski ei anna Giorgid alla, ikka lasevad oma naistel katta kõige rikkalikumad lauad ja kutsuvad lahkelt kõik külalised ligi, teevad tooste külalistele ja kutsuvad neid tagasi. Ja varsti tuleb talv, külalisi jääb vähemaks ning Giorgid hakkavad ootama kevadet koos uute külalistega...

Meie reisipildid