Ettevalmistused matkaks

17.august:

Matka idee tuli sellest, et külastasin oma eelmise aasta jooksul nii palju ilusaid kohti, põnevaid külasid, huvitavaid inimesi ning oleksin hea meelega tahtnud igal pool kauem aega veeta, et kohalikku elu tundma õppida ja inimestelt põnevaid lugusid kuulda. Lisaks muidugi mu lõputöö teema, millele mägiküladest veel inspiratsiooni tahtsin juurde koguda. Seega selgelt antropoloogilise rõhuasetusega matk pidi tulema.

Kõik oli selge, matkaplaanid läbimõeldud, plaan paika pandud. Aga päris üksi ma siiski minna ei julgenud, ikkagi loodus ja metsloomad ja lambakoerad, pluss võimalus jalg kuskil mägirajal välja väänata ja jääda siis järgmist inimest ootama, kes tuleb võibolla alles mitme päeva pärast. Hakkasingi siis matkakaaslast otsima. Päris mitmel sõbral lõid silmad särama selle mõtte peale. Ning seejärel siis kurbustundega silmad maha vajusid, ripsmed pikalt rippumas, kui välja mõtlesid, et pole kas ajaliselt või rahaliselt võimalik.

Õnneks mu sõbranna Nini oli just samaks ajaks puhkuse saanud ning Niniga tuli kohe kaasa veel tema sõbranna Keti, kellel ka alati suvel pikk puhkus.

Koos plaane läbi arutades tulid sisse mõnedki muudatused. Minu esialgne plaan oli liikuda läänest itta, kaks nädalat, ilma telgita, minimaalse toiduvaruga ja keskenduda kohalikele traditsioonidele. Ööbida ja süüa peamiselt külades, kodumajutustes või lihtsalt tuttavate tuttavate juures kodudes.

Gruusia neiud tegid oma kihutustööd ja suutsid mind veenda selles, et matk toimub lõpuks täpselt vastassuunas, võtame kaasa ka telgi ja suure kotitäie süüa.

Gruusia naistega koos reisides ei tule vist kunagi tühja kõhu pärast muretseda, pool mu suurest seljakotist oli sööki täis. Ei mingit hoolikat kaalumist ja grammide arvutamist. Ühel hetkel oled ikka koos reisikaaslastega turul puuviljaleti juures ja avastad end poolteist kilo erinevaid kuivatatud puuvilju kotti ladumas.

Kui mina hakkasin juba mitu nädalat varem matkapoodides nõu küsimas käima ja puuduvat varustust soetama, siis Nini ostis omale matkapüksid ja seljakoti alles viimasel õhtul enne teeleasumist.

Mis meil siis veel kaasas on? Telk, magamismatid, magamiskotid, priimus, potike veekeetmiseks, tassikesed söömiseks, õhukesed ja soojad riided, ujumisriided, hügieenitarbed ja esmaabipakike, taskulambid, gps, kaardid ja kompass. Keti kotis on veel tema suur fotokas, ilma milleta pole mõtet maailma kõige ilusamasse paika matkama minna. Minul ka raamat, millest puhkehetkedel inspiratsiooni ja motivatsiooni juurde ammutada. Ja hästi palju süüa. Ma arvan, et me võime tervel sellel maakonnal seal kõhud täis sööta.

Peale kotipakkimist järgmisteks kuludeks on esialgne eelarve 300 lari/in ja aega on meil 2 nädalat.

Matkamarsruut on nüüd idast läände, kuna tegelikult on just seal idapoolses otsas need külad, millest kõik me kolm üle kõige vaimustunud oleme ja milles hoolikalt ringi kolada tahaks, ilma kiirustamata. Esialgu kujutasin ette, et teen kurudeületused kiiresti ära ja siis saan ennast premeerida kõige lahedama paigaga. Grusiinidele kohaselt arvasid mu kaaslased, et kõige parem tuleb ikka kõige enne ära käia ja siis pärast vaatame, mitu kuru me üldse ületada jõuame. Nojah, tõepoolest, milleks parim amps viimaseks jätta, kui võib ju kohe magustoidu kallale asuda.

Seega alustame hommikul bussisõiduga Tbilisist Alvanisse, sealt loodame saada maasturiga üle esimese kuru, Suur-Kaukasuse peaaheliku serva, Tusheti piirkonna keskusse, Omalo külla. Järgmisel päeval matkame Shenaki ja Diklo küladesse, seejärel sealt Dartlosse ja siis sealt edasi mööda jõeorgu järjest lääne poole, järgmistesse küladesse, üle Atsunta kuru ja siis spontaanselt otsustame, kas siirdume põhja poole ja Shatilisse või lõunapoolset rada pidi Datvisjvari kuruni. Ja kui meil selleks ajaks veel aega ja energiat üle on, siis sõidame sealt häälega Roshka kanti, kust teeksime veel ühe 2-päevase matka üle Chaukhi kuru, Juta külla. Seega täpselt vastupidi kui see mis esialgses plaanis oli ja kaardile joonistasin.

Spontaansuse koefitsiendiga läbi arvutades võib lõpuks kujuneda aga hoopis midagi kolmandat.

Matkajatele kivi kotti ja lugejatele põnevat kaasaelamist.