Matka reportaaž

Kuna ükski plaan Gruusias ja veel vähem mägimatkal niikuinii täpselt täide ei lähe, siis matk ise kujunes hoopis selliseks: Matka kaart.

Kokku olime matkal põhimõtteliselt 7 päeva, millest 5 ööd magasime katuse all ja 2 ööd telgis. Peale seda matkasime ja puhkasime veel 4-5 päeva Shatilis ja Kazbegis.

Matka alguses oli meie kolme kohta korraldajaid ja muretsejaid piisavalt palju, et ühel hetkel andsin teistele Ah-idele juhtimise üle. Otsustasin, et antropoloogia võib mul ju hinges olla, aga sellel matkal kujuneb kõik iseenesest ja oma uurimisteemasse ei hakka ma liigselt süvenema. Nino tuli reisile puhkama, Keti tuli reisile loodust nautima ja pildistama ja Mirjam tuli reisile inimestega kohtuma. Igaühel omad huvid ja juba esimese päeva õhtuks tundime, et oleme kõik õigel teel.

Mu kaaslased pidasid Mariamoba paastu, 40 päeva enne Mariamoba püha ei söönud nad piiskagi liha-, piima-, munatooteid. Seega ka mina ei hakanud erilisi gurmee-elamusi otsima, vaid otsustasin kaasa paastuda või süüa seda mis juhtub. Matka viimasel päeval kohtus Nino mägedes ühe sõbraga, kes oli preestrilt loa saanud matka ajaks paast pooleli jätta, nii ka Nino otsustas korralikult sööma hakata, et oma jõuvarusid taastada.

18.08

Tbilisi-Shenako

Kõigepealt Tbilisist Kvemo Alvanisse, sealt jeebiga üle Abano kuru Tushetisse (autosõit ~4h, 150 gel). Abano kurul kohtusime Eesti jalgratturitega: Risto, Anne ja nende vaprad sõbrad, kes Tusheti teid ja mägesid jalgrattaga vallutama tulid.

Õhtuks jõudsime Shenakosse, kus meie autojuht Mamuka meid enda juurde õhtusöögile kutsus. Kui külaväljakule, kiriku kõrvale, jalgpalliplatsile oma telki üles panema hakkasime, tuli üks külamees ja teatas, et sellel väljakul koguneb õhtuti terve külarahvas ja kui me ei taha oma asemega keset pidu olla, siis tulgu me parem preestri majja, millele ta parasjagu teist korrust peale ehitab. Olimegi öö seal, uste ja akendeta värske puidulõhnaga toas, öösel tähed vastu säramas.

Ragoer xar – „kuidas läheb” tushi dialektis.

19.08

Shenako-Diklo

Meie teel saatsid meid õhtupalved ja hommikupalved. Ja kui me peale preestri majas ööbimist hommikul pühade puhul kirikusse läksime, siis otsis Nini tühjas kirikus kõnepuldi alt palveraamatu välja ja lugesid kordamööda mitmeid lehekülgi ette.

Oli peristsvaleba püha ja iga korralik õigeusklik käib kirikus. Tusheti inimesed käivad aga metsas ja teevad tuha, puusöe või metsamarjadega endale risti otsaette. Nii ka meie.

Shenakost Diklosse oli 6 km, millest u 1 kmkäisime ise koos oma raskete seljakottidega ja edasi hääletasime autokasti. Diklos marssisime Nini sõbranna isa Leoke-papa majja. Meid kostitati lõunasöögiga, lobisesime papa ja tema tütrega ning käisime Diklo vana kindluse varemetes, päris Dagestani piiri ääres. Üle oru paistab Mt Diklo ja piirivalvur tuleb passi küsima.

Kirikuid on kogu Tushetis kokku u 2 tükki, aga igas külas, künka otsas aukohal on omad pühamud, kividest laotud vanad altarid, kuhu naised ligidale minna ei või. Igal aastal juuli lõpus on püha, mil mehed viivad sinna altarile süüa, viina ja muid kingitusi ning pärast õhtul on külaväljakul pidu ja tants.

Tushetis ei sööda ka sealiha, sest see toob halba õnne. Tushi inimesed mujal Gruusias ringi reisides võivad küll sealiha süüa, aga Tushetis mitte. Ka turistidel palutakse siia tulla ilma sealihata.

Peolauas istuvad mehed ja naised alati eraldi, mehed ühes lauas ja naised teises lauas. Kui mõni mees istub naiste lauda, siis ootavad teda seljataga teised mehed puumõõkadega ja niikui püsti tõused, hakatakse sind klohmima nende mõõkadega. Aga istuvat inimest ei lööda.

Öösel oli hirmus äikesetorm, välkus ja paukus öö läbi. Ei tea kas oli mõni naine pühast altarist liiga lähedalt mööda käinud või oli keegi sealiha söönud. Meie magasime Leoke-papa majas, kuid papa ise otsustas oma lambavillase nabadi sisse ennast keerata ja magas viisakuse pärast rõdul.

20.08

Diklo-Chigho

Hommikul kattis kogu taevast alla ja üleval nii paks tume pilv, et matkamisest küll midagi välja ei tulnud. Ootasime ilma selginemist ja iga kord kui seljakotid selga panime, tuli uus hoovihm. Järgmine mäeületus oli päris järsk, vihma käes võib seal päris libe olla, seega ootasime ilma paranemist. Kui päike välja tuli, kutsus Leoke-papa ühe oma meestest, kes meie seljakotid hobuse selga viskas ja meie ise saime hobuse kõrval kõndides Chigo poole teele asuda. Tüdrukud viskasid oma kotist välja kõik mittevajalikud asjad, sest eelmise päeva 1 km oli juba piisavalt raske olnud. Minul jäi kotist välja vaid raamat ja joogipudel veepuhastusega. Seega edasi pidin lootma sellele, et mägedes piisavalt puhta veega allikaid leidub, kus oma pudelit täita. Veepudelist sai meie põhiline kriisikolle terve reisi jooksul, sest minu pudel oligi lõpuks ainuke, teised tüdrukud jätsid oma pudelid kas meelega või kogemata kuskile külla maha. Mina jäin lõpuni kindlaks, et enne võid sa matkale minna ilma telgita, aga mitte ilma joogipudelita.

Asusime koos Kaxaga teele, meid jälitamas 4 vihast lambakoera. Jälle piirivalvurid, kes meie nimed üles kirjutasid ja meid mägedes varitsevate ohtude eest hoiatasid. Eelmine päev oli üks poolakas siin mägedes ära eksinud, õnneks leiti ta sama päev üles.

Marssisime järjest kõrgemale, kuni nägime korraga nii Shenakot kui Diklot. Seejärel läbi metsase mäekülje allapoole ronides, kuni jõudsime oru põhja, kus meie hobune üle jõe minna ei tahtnud. Võtsime siis seljakotid selga ja saatsime hobuse koos Kaxaga tagasi. Teerajake oli ees hästi näha, kuid ühel hetkel oli otse meie ees pühamu, millest pidime kauge kaarega mööda minema ja pärast enam oma teeotsa üles ei leidnud. Veidi ekslemist, uuesti teel, hakkas viimaks paistma Chigho, kivitornidest kindluslinn, järsu mäekülje peal.

Chigot nimetatakse kõige romantilisemaks külaks Tushetis. Võibolla sellepärast, et sinna ühtegi autoteed ei lähe ja küla on ligipääsetav ainult hobusega või jala turnides. Igatahes väga vaprad inimesed on need, kes siin elavad või suvitavad. Enamus torne seisavad tühjana, vaid kahes majas käib elu. Üks peab külalistemaja u 10 kohaga ja teine peab loomi. Mägedes kõndides õpid kartma loomakarju, sest alati on neil kaasas vihased lambakoerad, kes on nõus su ära sööma, kuitema lammastele ohtlikult lähedale lähed. Mõtlesin, et küll on hea, et ma üksi ei tulnud, ma oleks juba suurest koera-hirmust otsad andnud. Õnneks olime kolmekesi, kõigil kepp käes ja tundusime niimoodi koertele piisavalt hirmuäratavad.

Võtsime toa külalistemajas, aga ilma söögita ja ilma linadeta, sest meil endal ju kõik vajalik kaasas ja süüa ka liiga palju, et seda kõike edasi seljas vedada. Samas vihma ja koerte käes telkida ka ei tahtnud. Perenaine oli Kaxa onutütar, seega saime selle öömaja poole hinnaga. Muidu maksaks voodikoht 20 gel ja koos toiduga 50 gel/in. Kuigi minu meelest võiks nad söögi eest veel rohkem küsida, sest peavad kogu kraami siia ju enda või hobuse seljas tassima.

Õhtul tõstsime teetassiga tooste Eesti taasiseseisvumispäeva terviseks ja rääkisime Gruusia poliitikast. Samas tundsin, kuidas tassike kiirnuudlisuppi mulle nii vastu hakkas ja kõhus keerama ajas. Ilmselt matkapingutusest olin söögiisu kaotanud ja nüüd ei tahtnud magu midagi enam alla minna. Magama minnes kõhus keeras ja öösel jooksingi 2 korda kiiruga õue, et kogu see nuudlisupp endast välja saada. Öö oli rahutu ja murettekitav. Juba jõudsin mõelda, kuidas me siia kõige romantilisemasse külla veel teiseks päevaks jääme.

Selline oligi meie matka läbiv kokkulepe, et vaatame spontaanselt kui kaugele jõuame ja kui kiiresti edasi liigume, kuskile meil kiiret pole ja kui meil kuskil väga meeldib või ilm kehvaks läheb, siis jääme sinna kauemaks.

21.08

Chigo-Dartlo-Girevi

2 söekapslit hinge all ja hõreda kõhuga alustasime uut hommikut. Ketil valutas pea ja kurk. Hommikusöögiks tassipõhjas natuke müslit ja paar kuivikut.

Majapidamises leiduv telekas ja arvuti reetsid meile, et saame oma telefonide akud siin täis laadida, enne kui uuesti teele asume. Kest hoovi on laudadest ja koormakilest duširuum, mille ahju peremees meile puudega soojaks küttis. Ah kui mõnus oli puhtana selles imekauni vaatega külas trepil istuda, ennast päikse käes soendada, üle mägede ja orgude vaadata, vaikust kuulata.

Asusime teele Dartlo poole, mul jalad nõrgad, kõht hõre ja pea käis veidi ringi. Esiotsa saatis meid peremees, kiviraiduri kirves kaasas ja aitas meid esimesest kosest üle. Edasi läks kitsas rajake üsna ühtlaselt mööda mäekülge, ilma eriliste tõusude ja langusteta. Korra kadus murusel lõigul tee me jalge eest ja ei leidnud õiget otsa uuesti üles. Sattusime lambarajale, mis viis aga järsule kiviklibusele nõlvale ja kui me asjast aru saime, oli juba liiga hilja tagasipöörduda. Mina ees, teised järel, olime nagu ämblikmehed, kümne küünega mäenõlva küljes kinni ja otsisime kohta, kuhu jalga toetada. Meenus Nõmme seikluspark ja otsustasin, et kõrgusekartusest ülesaamiseks ja tasakaalu harjutamiseks on see päris hea koht.

Sellest hirmsast lõigust üle saanud, puhkasime jalga ja närve lagendikul ja tundsin, kuidas see adrenaliinilaks mu kehast kogu haiguse ära oli pühkinud. Olin terve ja reipam kui kunagi varem. Võtsime suuna ülespoole ja leidsime oma õige rajakese jälle üles. Lubasime üksteisele, et midagi sellist me enam ei tee.

Dartlo oligi kõigest järgmise nuka taga. Külla jõudnud, viskasime kotid seljast ja puhkasime jalga. Olime kõndinud 4 tundi, 7 km, olin kulutanud 1800 kcal ja 0,75 l vett.

Jälle nägime jalgrattaid ja hotelliperemees teadis öelda, et need Eesti ratturid ööseks tema juurde jäävad. Otsisime ühe kõrvalisema külalistemaja, kus lõunat süüa, perenaine valmistas meile imemaitsva söögi, kuni tema pisike siniste silmadega tütretütar meiega lobises. Praekartul, värske salat, piprasalat õlis, praetud xatšo ja magus konjak. Kõige selle eest küsitakse 10 gel/in.

Jõuvarud täiendatud, kotid selga ja asusime teele Chesho poole. Mõtlesime, et kui jaksame, läheme kuni Pharsmani välja. Tee oli kerge, liikusime mööda autoteed ja kohtusime jälle Eesti ratturitega. Veidi enne Cheshot kohtusime suure lambakarjaga, kes enne õhtut kodu poole liikusid, neid valvamas 6 koera. Koerad lähenesid meile igast suunast, kuid õnneks saime neile märku anda, et me nende lambaid ei ohusta ja siis kadus ka koerte huvi meie vastu.

Varsti peale seda sõitis üks auto meiega samas suunas, hääletasime auto peale ja sõitsime sellega kuni Girevini välja. Mul oli küll kahju, et ma vahepealsetes külades peatuda ei saanud, aga samas olin ma juba boonusena oma esialgsele plaanile lisaks saanud Shenako, Diklo ja Chigo, millest ma isegi unistada ei osanud. Olin oma uurimistöö mõttes veidi pettunud, et ma kohalikega väga hängida sain, kuid ega sellise lühikese ajaga niikuinii midagi põhjaikult uurida ei saa. Ikka tuleb uuesti tulla ja siis ühte paika pikemaks pidama jääda. Järgmise aasta matkaplaan juba mõttes mõlkumas.

Chesho ja Pharsma paistsid teest eemal mäeküljel oma kivitornidega nii uhked, samas aegade all kössi vajunud.

Girevis peatusime hotellis, mille perenaine meile esialgu telkimiskohta pakkus, aga siis otsustas meile kui gruusia tüdrukutele tasuta voodikohti pakkuda. Sõime jälle kaasavõetud toitu, et seljakotte kergemaks saada, seega kahjuks mu mägikülade gurmee-elamused jäid veel ootele. Samas hoovis peatus veel kaks iisraellast, kellel sama matkaplaan nagu meil ja nendega kohtusime järgmistel päevadel veel sageli.

Suurem osa külast oli teisel pool jõge, kuhu mu hoolitsevad sõbrad minna ei lubanud, kuna külas on palju purjus inimesi. Ah, ei hakanud siis mässama vaid veetsime mõnusat aega iisraeli matkajate ja hotelliperenaise seltsis.

Viimane mobiililevi oli hotelli taga tabureti peal. Kirjutasime sõnumid valmis ja siis läksime tabureti peale neid ära saatma. Järgmiseks 2-3 päevaks pidime levist välja minema.

22.08

Girevist mägedesse

Plaan oli jätkata kahe hobusega, kes meie seljakotid peale võtavad. Need hobused olid niikuinii teel Shatili poole ja saime võimaluse poole hinnaga nende abi kasutada. Hakkasime hobuseid ootama hommikul. Kell 12 polnud hobuseid ikka veel kuskil, kuid saime teada, et nad on juba teel. Otsustasime siis ise matka alustada ja lootsime et küll need hobused meile ka ükskord järele jõuavad.

Esimene peatus piirivalvekordon. Meie nimed kirjutati üles ja meile anti kaasa kirjalik luba piiritsoonis matkata.

Teine peatus Girevi vanades kindlusevaremetes.

Kolmas peatus piirivalvepatrull Chontio vanades kindlusevaremetes. Kui siinkandis matkale lähed, siis pole sa üksi omapead jäetud. Piirivalvurid teavad, kes on teele läinud ja oskavad sind järgmisse kohta oodata ja kui vaja siis ka üles otsida.

Tee oli raske, seljakotid veel raskemad, päike kõrvetas. Keti enesetunne läks järjest kehvemaks. 9 km käisime ilma hobuste abita, kuni õhtupoole ühel nõlval puhates ja vaadet nautides jõudsidki meie hobused meile järele. Panime seljakotid hobusele ja järgmised 6 km olid juba palju kergemad käia, kuni jõudsime õhtuks kenasse jõeäärsesse telkimisplatsi u 2500 m kõrgusel merepinnast, kus peale meie peatusid veel meie 2 iisraeli sõpra, 5 poolakat, 2 sakslast ja 2 hobusemeest ja 1 lambakarjus. Olime kõndinud päeva jooksul kokku 15 km, peamiselt ülesmäge, olime teel kokku 6,5 tundi ja kulutasime 3600kcal. Keetsime priimusel jõevett, mina sõin õhtuks oma peent matkatoitu, Nino sõi jälle kiirnuudleid (sest mu matkatoidu sees oli piimavalke) ja Keti ei söönud üldse, sest tundis ennast väga kehvasti ja läks kohe telki magama.

23.08

Atsunta ületus

Hommikusöögiks Eesti kaerahelbepuder mustikatega ning asusime koos poolakate ja iisraellastega teele. Sakslased läksid juba enne meid, hobuse seljas istudes. 6km kõndinud, hakkas Ketil nii paha, et ei jaksanud enam liigutada. Juba teist päeva oli ta söömata ja nüüd vaevles nõrkuse käes. Poolakad andsid isotoonilist pulbrit, mida me talle allikavees lahustasime ja sisse jootsime ning see järel parem hakkas. Võtsime Ninoga seljakotid selga ja panime Keti hobuse selga istuma. 2 tundi hiljem, Atsunta tõusu alguses otsustas ta siiski omal jalal kõndima hakata ja panime seljakotid jälle hobusele. 500m enne Atsunta kuru rauges jõud, ning kuna hobused olid koos meie vee ja toiduga juba Atsuntal, siis polnud meil millegagi ka oma sõpra turgutada. Kõrgus andis juba tunda, kõndimine oli raske. Sammhaaval edasi turnides, mööda kiviklibust järsku Atsunta tõusu ülepoole ronides, tuli prints valge hobusega ühel hetkel tagasi, päästis meie sõbra ja viis Atsunta kurule. Varsti olime seal jälle kõik koos – meie, poolakad, iisraellased. Olime kõndinud u 10 km ja jõudnud Atsunta kurule, 3430 m kõrgusele, vaatega nii Tushetile kui Khevsuretile, kõrval Mt Tebulo, 4493 m. Kosutasime ennast vee, pähklite ja rosinatega, tegime mõned pildid ja asusime allapoole teele, sest seal üleval oli väga külm ja tuuline. Esimene kilomeeter allapoole oli väga järsk ja väsitas põlved väga ära. Võtsin igal hommikul glükosamiini tablette, kuid siiski andsid põlved just laskumistel kõvasti tunda. Kaks km hiljem ootasid allika juures meid meie seljakotid, sest Leo koos hobustega pidi edasi kiirustama ja ei saanud meie tempoga enam jätkata. Tegime priimusel süüa, vahetasime sokke, puhkasime ja kosutasime Ketit. Otsustasime siiski edasi liikuda, sest see koht oleks telkimiseks liiga külm olnud. Pakkisime asjad ringi nii, et Ketile jäi ainult tema magamiskott ja matt ning jätkasime teed mööda nõlva, järgmist allikat ja telkimisplatsi otsides. Kahel pool teerada vohasid rododendronite aasad, kuid nõlv oli pikalt nii järsk, et telgi jaoks ruumi ei jätkunud. Päikseloojanguks leidsime mõnusa sooja lagendiku, kuhu telgi üles panime ja kohe magama vajusime.

Olime kõndinud u 15 km ja ületanud Atsunta kuru, seega hea une ausalt välja teeninud.

24.08

Mägedest Shatilisse

Hommikul nautisime maailma kõige ilusama vaatega telkimisplatsi, meid äratasid linnukesed juba enne päikesetõusu, kuid välja veel ei tahtnud minna ja ootasime esimesi päiksekiiri, oma kaarte uurides ja edasisi plaane tehes. Hommikusöögiks pool tassi teed ja peotäis rosinaid. Kuna allikat läheduses polnud, siis veevarudega pidime kokkuhoidlikud olema. Jälle põdesin kõigi nende veepudelite pärast, mis tüdrukud maha olid jätnud ja otsustasin järgmisel matkal ise kahte pudelit omada.

Telk kokku ja teele, Ardoti küla poole. Umbes 3 km pärast tulid meile vastu ma oma hobused koos Nino sõprade Temo ja Imedaga. Andsime neile oma GPS-i, mida ma ise ei vajanud ja Temo andis meile kaks Läti kalakonservi, ühe leedu leiva ja ühe kurgi. See vaheldus meie menüüs rõõmustas meid terve päeva jooksul. Samas avastasin, et kalakonserv pole ikka kõige parem matkatoit, kuna seda tühja kalalõhnalist konservipurki ju oma kotti tagasi ei pane ja nii ma käisingi terve päev prügikott näpus, õhtuks üks õlg valutas.

Järjest alla ja alla, kuni jõudsime Ardoti külla. See on nagu Mutso või Shatili, kiviloss kaljusel künkal. Seal elab mõni pere ja seal lõpeb autotee, mis Shatilist edasi läheb. Ardoti külavanem e khevisberi töötab sealkandis piirivalvurina, on lõpetanud ülikoolis filoloogia ja kirjutab luuletusi.

Ma pidin ka ju oma luulemeelt testima seal mägedes aga ei midagi.

Umbes 5 km hiljem jõudsime Mutsosse, saime piirivalvuritelt uue paberi järgmistes mägedes matkamiseks ja jätkasime teed Shatili poole. 12 km veel ja olimegi kohal, minul õlad lõid tuld, Keti oli energiast täiesti tühi ja Ninol jalad nii villis, et edasikõndimine oleks võimatu olnud. Läksime Lamara juurde külalistemajja, kus ma ka eelmisel suvel koos Merikesega puhkasin. Ah, kui hästi me ennast peale sooja dušši ja korralikku õhtusööki puhaste linade vahel tundsime. Üle mitme päeva olime tagasi mobiililevis ja andsime kodustele endast märku.

25.08

Puhkepäev Shatilis

Kolasime kivilinnas, kohtusime vanade tuttavatega, hotelliperemees Nodariga, oma sõprade matkasellidega Poolast ja Iisraelist. Kolisime Lamara vaiksest ja romantilisest külalistemajast Nana juurde sõbralikku ja odavasse telkimisplatsi, kus veetsime öö justkui kellegi supralaua all, kuna tundus, et kogu Tbilisi sinna laupäevaõhtut veetma oli tulnud, jõid ja lärmasid, mõni kakerdas öösel meie telgi otsa ja perenaine Nana oli meie une pärast väga mures.

26.08

Road-trip Shatili-Kazbegi

Otsustasime Keti Tbilisisse koju puhkama ja ravile saata. Ning ise bussiga Kazbegi poole minna. Niisiis jäi meie matka teine pool ehk Roshka-Juta kuruületus ära. Olime endas küll veidi pettunud ja allaandmise maitse ei olnud hea, kuid mõistlik oli see otsus kindlasti.

1)      Nini jalad olid ikka veel täitsa villis ja käia ei saanud.

2)      Seljakotid oleks olnud veel raskemad kui varem, sest telgi oleks me pidanud siis kahepeale jagama, eelmisel 3 seljakoti asemel.

3)      Hobused ei oleks meid ka saanud aidata, kuna Roshka mägi olevat nii klibune ja libe, et hobune seal käia ei saa.

4)      Ma ei tahtnud enne Araratti oma mägimatkaisu täis kõndida.

5)      Kõige tähtsam – tahtsime, et matkast jääks hea tunne, mitte piinarikas mälestus.

Seega alustasime bussi ja häälega teed Kazbegi poole. Kõik autod olid rahvast täis ja peale ei mahtunud. Esimene buss oli rahvast täis juba enne Shatilit. Teises e viimases bussis polnud ka ühtegi kohta, aga meie perenaine Nana helistas ja ütles meie eest paar head sõna ja nii saime seisukohad 6h Tbilisi poole hüplevas bussis. Peale meie oli seismas veel 2 iisraellast, 4 poolakat ja üks kohalik grusiin.

3 tundi loksumist ja näost lapilised ja tuikuvad zombid lasti värske õhu kätte Korsha külas. Külapood osteti coca-colast tühjaks ja allikal oli järjekord. Veel poolteist tundi loksumist ja olime Zhinvalis, pagariäri ja ploomimüüja osteti tühjaks ja meie Nini ja iisraellastega hüppasime bussilt maha, et Kazbegi poole hääletada.

Kazbegini jõudes olime istunud 3 erinevas autos. Viimane oli Valgevene treiler, mille juht Pavel nii rõõmus oli, et kellegagi vene keeles maailma asju arutada sai, et meile lõpuks veel pudeli Aseri veini kinkis, et me teda veel hiljem mäletaksime.

27.08

Puhkus Kazbegis. Matkasime mineraalveallikale ja koskede juurde, käisime häälega Dariali kurus, Vene piiri ääres.

28.08

Mariamoba. Paastu lõpp. Hommikul matkasime üles Gergeti kiriku juurde ja peale meie oli seal veel umbes miljon inimest, kuna sel pühal tulevad väga paljud just siia kirikusse. Kohtusime jälle oma iisraeli sõpradega. Õhtul marsutkaga Tbilisisse, kus viimases pingis jalad lõua all istudes lõbusalt lobisesime pinginaabritega Leedust, Venemaalt ja Gruusiast. 

Matkafotod

Esimese osa lõpp.

Nüüd hakkan oma vanemaid külla ootama.